Kuidas Anija mees Keila jõudis
Arvamus 09 Mar 2007 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Nädala portree

Anija mehed said omal ajal kuulsaks oma Tallinnas käimisega. Käisid õigust nõudmas, mida muidugi talurahva jaoks ei jätkunud, sest käik toimus mitu head sajandit tagasi. Kuid Anijast on veel 20. sajandil võrsunud mehi, kel isegi Keila jõudmine võttis kaaluva osa elueast. Üks selline mees on minu vana semu Ants Eert, kes alati on osanud elada põhimõtte järgi, et milleks otse minna, kui ringi saab.
Anija mees oma hula-tüdrukuga. Ants ja Malle Eert Havail. 
  Foto: erakogust.
  - pics/2007/15666_1.jpg
Anija mees oma hula-tüdrukuga. Ants ja Malle Eert Havail. Foto: erakogust.

Antsu isikule komistasin esmakordselt kunagi 1950ndate aastate keskel, kui tuupisin Melbourne'i konservatooriumis muusikateooriat. Olin lugenud üht ta säravat vestet kohalikus eesti lehes ja otsustasin mehe üles otsida. Avastasin, et meie muusikahuvid klappisid veel paremini. Iga muusikapala, mille vastu mina oma õpingute tõttu huvi tundsin, oli Antsu plaadikogus olemas ja ta tundis neid paremini kui mina. Teadsin, et Antsul oli kirju minevik, kuid nooruse kärsituses ei viitsinud seda lähemalt uurida. Ja siis ta põrutas Kanadasse, mõned kuud enne mind. Kui talle järele jõudsin, tutvustas ta mulle Vancouveri linna ja keelitas sinna jääma, mis kahjuks minu kavadega ei klappinud. Lõime sõbralikult patsi ja kadusime teineteise silmist-kõrvust ning muudestki meeltest ligemale pooleks sajandiks, kuni juhus tiris mu kättpidi kirjatüki juurde, mis kuulutas, et üks sellenimeline tüüp elab Havail, Maui saarel, ja tõlgib eesti luulet inglise keelde.

Nüüd, kus mu nooruse kärsitus on asendunud ätiliku uudishimuga, tean oma sõbrast nii palju, et ei raatsi kõike endale pidada, vaid jagan meelsasti lugejatega. Alljärgnev on Antsu lugu, nii hästi-kurjasti kui ma oskan seda edasi anda.

Kui Ants oli Anijal põhikooli lõpetanud, läks ta paariks aastaks Tallinna tööstuskooli. Kui palju ta seal teadmisi omandas, jääb tema saladuseks, kuid suurema osa vabast ajast veetis ta sadamas laevu vahtides. Vahtis, kuni sai isa tutvuste kaudu kaubalaevale Julia. See oli 1939. a. oktoobris. Meremehe elu sai ta maitsta järgmise aasta juuni lõpuni, mil puhusid juba teised tuuled nii maal kui merel. Ants läks Kehra vabrikusse keevitaja õpilaseks, kuigi huvid kiskusid kirjutamise poole. Päevaleht otsis uudiste reporteri õpilast. Ants nägi selles oma suurt võimalust ja kahmas kahe käega. Et Päevaleht kandis uut nime Kommunist, see 17aastast noorukit ei kohutanud. Kes seda nõukogude värki selles faasis ikka nii tõsiselt võttis ja mis ühel reporterihakatisel üldse poliitikaga tegemist oli.

Et siiski oli, seda sai Ants teada üsna varsti, kui tema esimesed ajakirjanduslikud katsetused ideoloogilisest kontrollist läbi olid käinud. Artiklid muudeti tundmatuseni, kuid avaldati tema nime all. Algul oli noormees küllalt naiivne, et selle vastu protesteerida, kuid kapituleerus, kui kästi suu kinni ja silmad lahti hoida ning ennekõike õppida — seda, mille õppimiseks Antsul vähimatki huvi polnud.

Ja siis tulid sakslased. Päev enne nende tulekut evakueeriti leht Venemaale. Ants oli vahepeal nii palju poliitharidust omandanud, et pidas paremaks lehe personaliga kaasa minna — ikka etem kui kaelapidi telefoniposti küljes kõlkuda. Selline visioon viirastus talle seoses sakslaste tulekuga. Ja mina ei söanda praegu kumbagi kätt piiblile panna, et seda visiooni valeks tunnistada. Ülesköetud meeltega tehtud äkkotsused ei olnud sõjaolukorras kummalgi pool rindejoont ebatavalised.

Rong, mis Antsu kardetud telefonipostist eemale viis, oli viimane, mis põlevast Gatshinast läbi pääses. Rongisõit lõppes Ufas ehk tollase nimega Uljanovskis, sealt edasi läks sõit piki Kaama jõge Suure Oktoobrirevolutsiooni kolhoosi. Põgenike peamiseks tervitajaks oli nälg. Kui kolhoosi ilmus värbaja ehitustöödele Tsheljabinskis, oli Ants kui asjatundlik keevitaja kohe minemas. Kahjuks oli seal olukord veel hullem kui kolhoosis. Polnud süüa ega talveriietust. Oli alles oktoobri algus, kuid külm kippus juba näpistama. Kui lisaks muudele hädadele hakkas ka NKVD Antsu isiku vastu huvi tundma, oli selge, et tuleb kliimat vahetada nii meteoroloogilises kui poliitilises tähenduses. Järgmise aasta aprilliks oli ta jõudnud Kesk-Aasiasse. Siht oli ikka lõuna ja võimalust mööda ka lääne poole.

Buhhaara oblastilinnas üritas Ants end poetada poola ohvitseride hulka, et koos nendega Iraani kaudu Inglismaale pääseda. Selline saatus pidi Churchilli ja Stalini kokkuleppe kohaselt ootama neid, kes Katõnis mõrvamata jäid. Mulle teadmata põhjusel ei läinud see läbi. Tean, et Antsu vene keele tagavara koosnes tollal umbes poolest tosinast sõnast ja needki olid enamuses ebatsensuursed. Vaevalt ta poola keel palju parem oli.

Antsu reisisihiks sai Amudarja jõgi, mille lõunaküljel oli Afganistan. Selle parmu pistis ta pähe juhus või õigemini keegi, kellega juhus ta kokku sokutas. Kord, kui üks temasarnane kaltsupundar raudteel ta istekoha okupeeris, kulutas Ants kaaluva osa oma vene keele sõnavarast ülbitseja korralekutsumiseks ja sai sama mahlakas eesti keeles vastu. Vaenlane, kellega kiiresti sõbruneti, oli põgenenud nõukogude vangilaagrist ja tüüris samuti Afganistani poole, sest teispool Afganistani oli India, kus võis ehk Inglise sõjaväkke pääseda.

Kui mehed pärast igat sorti seiklusi jõe äärde jõudsid ja end roostikus piirivalve eest peitsid, ootas neid ebameeldiv üllatus. Amudarja oli midagi muud kui Emajõgi, lisaks olid nad selle äärde saabunud just kevadise suurvee ajal. Nad olid arvestanud umbes kilomeetri laiuse jõega, kuid silmaga huupi hinnates oli neid kilomeetreid vähemalt viis või kuus. Hommikul koiduhämaruses, kui ujumismaraton pidi algama, lõi idee autor viimasel hetkel kõhklema. Ants, kunagine kooli esiujuja, jättis vastleitud sõbra jumalaga — igaveseks — ja sukeldus voogudesse.

Ants jõudis poolsurnult Afganistani teadmata, kui pika maa ta oli maha ujunud või kui kaua vees ligunenud. Oma seiklustest järgmise kahe aasta vältel afganistani vanglates on ta kirjutanud pika ja värvika loo, mida siin kirja panna pole võimalik. Kuid lõpuks värvati ta koos ühe uue kaasmaalasest sõbraga Inglise sõjaväkke ja saadeti Burmasse. Sõdis jaapanlaste vastu, kuid hullemateks vaenlasteks niiskes India dzhunglis oli nahahaigused ja mürkmaod.

Ants jõudis sõja lõppedes Inglismaale ja abiellus kohaliku neiuga, kuid kliima ei meeldinud. Oli inglise kaubalaevastikus ja pääses seetõttu kerge vaevaga Austraaliasse, kuhu abikaasa järgnes. Tehnilise taibu ja tööstuskooli kogemuste tõttu jõudis küllaltki vastutusrikkale kohale ning lõpuks suutis välja kaubelda lähetuse Kanadasse, Vancouverisse. Sealt meelitas paberivabrik ta parema palgaga Campbell Riverisse ning paar aastat hiljem võttis üks ehitusfirma ta enda tiiva alla, läkitades ta Mehhikosse uuendama üht paberivabrikut. Koos töökohaga vahetas ka naist ja koos siirduti Ühendriikidesse. Tööülesanded viisid Antsu mitmesse osariiki ja isegi Lõuna-Aafrikasse. Lõpuks tüdines ka teine naine mehest, keda nii harva näha, ning tagajärjeks oli sõbralik lahutus. Naisele jäi maja Colorados, Antsule kondomiiniumkorter Mauil, kus ta on elanud viimased 12 aastat.

Kuidas ja millal Anija mees lõpuks Keila jõudis, sellest pole mul täpset ülevaadet, kuid sinna ta jõudis ja viimased kümmekond aastat on ta jaganud suhteliselt rahulikku pensionäripõlve Mallega (that crazy Keila woman — Antsu hellitav hinnang). Nüüd leidis Ants ka lõpuks aega oma esimese armastuse jaoks. Kodumaal loodi kirjanduslikud sidemed ning aastate vältel on ta tõlkinud inglise keelde Krossi, Vetemaad, Kaugveri, Kaplinskit, Volkonskit ja mitmeid luuletajaid. Enn Vetemaaga on sooritatud vastastikuseid visiite ning viimase tõlkes on nüüd olemas ka Antsu eestikeelne Afganistani-saaga. Ise on ta kätt proovinud inglise keeles nii luule kui proosa vallas.

Kui hea, et kõik teed siiski ei vii Rooma. Mõni viib Keila. Pikk ja kurnav tee, kuid õnnelik lõpp.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus