Juba pikemat aega harjutatakse üldsust mõttega, et erinevalt muudest elualadest, kus konkurents pidavat hinda alandama, vabaturu tingimustes elektri hind hoopis tõuseb. Selge, et elektrihind võib tõusta, kuigi ta peaks hoopis oluliselt alanema, sest odavama elektri saamise võimalustest puudust ei ole.
Aga koos elektri omahinna tõusuga suureneb proportsionaalselt ka võrgutasud, mille kohta ei ole küll mitte mingisugust teaduslikku selgitust. Teen selle puust ja punaselt ette kõigile arusaadava näite toel.
Ehitasin maja ja taotlesin EE-lt liitumist jaotusvõrguga. Kui sain kätte liitumispakkumise ja arve, siis pidin toolilt kukkuma, sest summa oli üüratu ning nagu tänaseks on selgunud, laest võetud ehk kabinetis sündinud. Aga see selleks. Raha oli ja otsustasin pakutavatel tingimustel liituda. Majapidamine sai 50A peakaitsme, sest eks vahetevahel ole ka vaja keevitada ja tulevikus tahaks elamist laiendada ka.
Huvitavaks läks siis kui hakkasin saama elektriarveid, kus oli eraldi välja toodud võrgutasu. Mind üllatab, et tarbides näiteks kuus 1000kW on võrgutasu ühesugune ja 3000kW tarbimisel on võrgutasu oluliselt suurem. Küsiksin: mille arvelt? Sisuliselt ei muutu ju mitte midagi, ei lähe juhe jämedamaks ega suurene minu surve Eesti Energiale. Lihtsalt minu majapidamise piirnumbriks on seesamune peakaitse võimsus 50A, mille ületamise korral lööb kaitse end välja, kaitstes sellega EE võrkusid ülekoormuse eest.
Tegemist on kavala ja demagoogilise plaaniga, mis kasutab ära Konkurentsiameti, Riigikogu liikmete ja enamuse tarbijate ebakompetentsust elektri alal põhimõttel, et lollidelt tulebki raha ära võtta.
Väidan, et makstes kord juba kinni liitumistasu, ei saa võrgutasu enam olla tarbimise mahuga seotud suurus. Võrgutasu, kui mõiste, on oma olemuselt loogiline, aga kindlasti peab võrgutasu olema kindel ja arusaadav summa, konstant kõigile lepingulistele tarbijatele, olenemata tarbitava elektrienergia hulgast. Kordan veel: suurema elektrihulga tarbimisest ei lähe juhe jämedamaks ega tule juurde võrgutööd!
Kui Eesti Energia ei kavatse oma röövlipoliitikat muuta, siis tuleb tõestada kohtus, et tänane võrgutasude arvestamise metoodika on kuritegelik käitumine oma klientide suhtes ning tarbija poolt vaadatuna saab seda nimetada alusetuks rikastumiseks.
Järgmine ebaloogiline nähtus on taastuvenergiatasude alla liidetavad summad. Toetussüsteeme saab ja tohib rakendada ainult tõhusa koostootmise korral. Kui Narva elektrijaamades aeti korralikku tarbepuitu hakkurisse ja sealt katlasse ning üleliigne soojus suunati Narva jõkke, mille me kõik elektriarvete läbi ühiselt kinni maksime, siis ei saa seda küll teisiti nimetada kui rehepapi tegemiseks. Ja süüdlasteks tehti selles „kallis“ tuuleenergia, mis tänu tasuta puhuvale tuulele on oma olemuselt kõige odavam energialiik, olenemata sellest, et mõni minister ei ole sellest midagi kuulnud.
Kroonijuveelina särab elektriarvetel käibemaksuga maksustatud elektriaktsiis. Selle peale peab ikka tulema! Ja maksuspetsialistid ei oska sellist maksustamist adekvaatselt selgitada, tunnistades sellega, et tegu on LÕPPTARBIJA TOPELTMAKSUSTAMISEGA, mida tegelikult ei tohiks olla. Vastuseks olen saanud, et selline süsteem on juba ammu vastu võetud ja et „teises riikides käitutakse samuti“.
Joonistades skeemi lahti, saame,
et riik, mille kõrgeima võimu kandja on rahvas, maksustab järjest karmimalt läbi endale sajaprotsendiliselt kuuluva kasumit tootva firma sedasama rahvast, et selsamal rahval oleks kergem elada.
Mind hämmastab, kui osavalt suudetakse meile müüa asju, mis kuuluvad meile endile. Ja kas mitte midagi ei saa teha? Ja kas mitte kunagi ei muutu mitte midagi?Kokkuvõtteks võime tõdeda, et elektrihinna alandamiseks, kahjustamata olemasolevat elektrienergia tehnosüsteemi, on reaalseid võimalusi küllaga. Ainult ma ei tea, milline peaks olema see jõud, kellel oleks nii palju võimu, et see „kõrgeima võimu kantud“ saast siit riigist minema pühkida ning seada jalule õiglus.
Harry Raudvere
Tel.: 5066740
