40 aastat esimestest Ülemaailmsetest Eesti Päevadest Väliseesti kogukond on lähenemas tähelepanuväärsele juubelile – peatselt möödub 40 aastat esimestest Ülemaailmsetest Eesti Päevadest Torontos, mida on edaspidi hakatud nimetama ESTO’deks. Need on olnud pagulaseestlaste kõige olulisemad kokkutulekud ülemaailmses ulatuses.
Esimesed Ülemaailmsed Eesti Päevad toimusid Torontos 1972. aasta juulis. Tõsi, siis neid veel ESTOdeks ei nimetatudki, see termin läks käiku järgmistel,
1976. a. Baltimores peetud Ülemaailmsetel Eesti Päevadel.Nende päevade tähtsus ei ole seisnenud mitte ainult eesti rahvuse ja kultuuri säilitamises paguluses, vaid peamiselt püüti väliseesti asukohamaade rahvale ja valitsusele edastada sõnumit, et Eesti peab vabanema Vene okupatsioonist. See oli eesti rahva olemasoluvõitlus ja eesmärk võõrsil.
ESTOd on aastakümnete jooksul ikka ja jälle kokku toonud tuhandeid eestlasi igast maailmakaarest, et olla oma rahvuskaaslastega koos, rääkida emakeeles, laulda, pidutseda ja väljendada sini-must-valge lippude lehvides truudust kodumaale.
Esimestele Eesti Päevadele Torontos eelnes kaks aastat väsimatut tööd ja organiseerimist. Kõhklejate ja skeptikute arvamused löödi uppi, kui Torontosse saabus ligi 20.000 rahvuskaaslast. Neid tuli igast ilmakaarest – Aafrikast, Argentinast, Belgiast, Brasiiliast, Hollandist, Inglismaalt, Itaaliast, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Rootsist, Soomest, Shveitsist, USAst ja Austraaliast, rääkimata siis Kanadast. Eestikeelne jutuvada kõlas Toronto linna ühistranspordis ja tänavatel. Nõuti vabadust Eestile, korraldati meeleavaldusi ja rongkäike, peeti koosolekuid ja jumalateenistusi, aga ka pidutseti, lauldi ja tantsiti. Ilus mõte oli saanud teoks!
Mõistagi poleks see kõik olnud võimalik ilma tulihingeliste ja pühendunud algatajate ja eestvedajateta, kelle seast tõuseb eriti esile auväärse „ESTOde isa“ tiitliga pärjatud Robert Kreem. Tema elu kreedoks oli väliseestlaste ühendamine. Kui palju ta selle nimel tegi, jääb enamusele meist ehk saladuseks.
Et paljud ESTOdel osalenud ja ka ürituse algataja Robert Kreem on juba lahkunud igavikku, viies sinna kaasa ka oma vahetud muljed ja mälestused, siis tekkis toimetusel idee kutsuda üles kõiki, kellel on ESTOdest mälestusi, jagama neid meie teiste lugejatega. Oodatud on selleteemalised lühikesed, kuni 1-leheküljelised kirjutised. Olgu see meie ühine projekt ja panus ESTOde jätkamiseks nüüd, kus mõlgutatakse mõtteid nende lõpetamisest.
