AADU JÕGIAAS,

22. augustil 1990 murdsid leedulased läbi Nõukogude piirivalve aastakümneid kehtinud reeglitest ja avasid oma "tee Euroopasse". Sellest Leedu vabadusvõitluse üritusest võttis osa ka viis eestlast ja väike grupp Moskva demokraatide organisatsiooni liikmeid.


Kurikuulsa MRP-lepingu aastapäeva eelõhtul kell 18 kogunes Leedus Lazdijai piiripunkti eelpiiritsooni tõkkepuu taha ca 300 inimest, kes nõudsid endi lubamist Poolasse tollal kohustusliku viisata. Kaasas olid neil Leedu rahvarinde "Sajudis" poolt trükitud paberilehed, millel seisis tekst, et selles grupis olevad isikud (nimeliselt) on Leedu kodanikud ning nad soovivad minna endist kodumaad mööda tänapäeva Poola territooriumile. Nende seas oli ka kaks gruppi nn "leedulasi" - ühes oli viis eestlast (Taivo Oinus tütrega, Helve Hiis, Aadu ja Kalli Jõgiaas koos tütre Avega), teine koosnes "Moskva demokraatidest".

Piiri ületamas

Sellise nõudmise esitamine tundus olevat enesetapp ja vastavalt NSV Liidus kehtinud seadusele nimetati sellist tegu kodumaareetmiseks. Lugu muutus eriti kummaliseks, kui piirivalvurid lubasid selliste A4 formaadis paberite esitajad piiritsooni, kus inimkolonn alustas seejärel liikumist Poola suunas. Peagi jõuti piirivalve ametihooneteni. "Sajudise" esindaja nõudis megafoni kaudu piirivalve kõrgeima ülema väljatulekut. Uskumatu küll, aga peagi oli NSVL piirivalvepolkovnik meie ees. "Sajudisel" oli ette valmistatud pikk-pikk ultimaatumitekst piirivalvevägedele, mis algas esmase nõudega, et kõik Nõukogude piirivalvurid oleksid järgmiseks hommikuks Leedu piiridelt kadunud. Loomulikult ei suutnud venelased kaua taluda selliseid nõudmisi ja varsti saimegi kuulda suurtest kõlaritest kostvat vene popmuusikat, millega 300 inimese hääl ja meie esindaja ruupor ei suutnud võistelda.

Tuli jätkata rännakut piiripunkti suunas. Nägime, kui meeletult palju täisrelvis sõjaväelasi oli toodud meie vastu. Hiljem kuulsime, et meie liikumist jälgis 5000 sõdurit. Samuti oli seal erinevaid soomusmasinaid. Loomulikult olid nende kõigi lasketorud keeratud meie suunas ja samas ka Nõukogude Liidu suunas, sest me tulime ju "vennaliku kodumaa" poolt.

Peale kilomeetripikkust sammumist olime piiripunktis, kus esitasime piirivalvekaptenile "Sajudise" tõendi, täiskasvanud ka oma NSVL siseriikliku passi; lapsed pidid edasisaamiseks olema vanemate passis kirjas. Kõik piiriületanud surusid kätt Poola piirivalvuril (nemad enam meie käest dokumente ei nõudnud) ja suundusid esimesse suuremasse asulasse, kus toimus rahvuste ühispidu.

Maailm jäädvustas selle sündmuse

Kogu ülalkirjeldatud lugu tundub vanematele inimestele muinasjutuna. Olen jätnud teadlikult seni ühe väga olulise asjaolu enda teada. Kogu piiriületamisprotseduuri jälgisid sajad üle maailma kohale tulnud ajakirjanikud. Seal olid esindatud BBC, Soome televisioon, Jaapani raadio jne. Kümned kaamerad ja fotoaparaadid fikseerisid meie minekut vabasse Euroopasse.

Hommikupoole ööd liikusime tagasi oma kodumaa poole, aga pärast teele värvitud valge piiririba ületamist sattusime justkui teise maailma. Kõik Poolamaal kohatud inimesed olid olnud sõbralikud ja lahked, imelikul kombel puudus igasugune keelebarjäär. Nüüd olime aga sattunud taas nõukogude võimu kätte. Ohvitserid jagasid karjudes käske, KGB-lased püüdsid meid videokaameraga ükshaaval jäädvustada. Meenusid lapsepõlves nähtud kaadrid sõjaaegsetest Saksa koonduslaagritest, kus vange õhtul laagrisse aeti: kahel pool okastraataed, pimedus, prožektorikiired veiklemas inimeste peal, koerte lõrisemine-haukumine, kivikujudena seisvad sõdurid, automaat rinnal, meie kõnd teadmatusse. Mis meiega nüüd juhtub Nõukogude pinnal? See oli ju teadmata.

Samas olime vabaduseiilist joobunud. Minu arust kõik tagasipöördujad peatusid iga okastraadi taga seisva sõduri ees ja ütlesid neile kõikvõimalikes keeltes oma üleskutse. Küll soovitati automaat maha panna ja meiega tulla, lubati neile kõike, mis üks sõdurpoiss võiks ihaldada, aga mitte ühtegi vastusõna me nende käest ei kuulnud! Järgmisel päeval saime teada, et sinna olid toodud ainult Kesk-Aasiast pärit sõjaväelased, sest ka ilmselt vene rahvusest inimese närvid poleks sellises olukorras vastu pidanud. Võimud iga hinna eest vältisid verevalamist.

Järgmised kolm päeva oli Lazdijai piiripunkt "lukus" - ei lubatud mitte mingisugust piiriületust, ainult välisleedulased said 23. augusti hommikul oma endisele kodumaale minna. Sama päeva õhtul toimus Lazdijai lähedases laagris ca 100 000 inimese osalusel miiting, kus esinesid Vytautas Landsbergis ja teised tuntud Leedu poliitikud. Hiljem oli hommikuni kestev kontsert, millel esines ka üks Eesti bänd. Õhtuks saabus kohale ka Eesti ametlik delegatsioon Pärnu Rahvarindest.

Allakirjutanu oleks väga tänulik, kui keegi sellel üritusel viibinud eestlastest endast teada annaks e-maili aadressil:



Epiloog: Nädal pärast mu Leedus-käiku oli mul Tartu raekojas ametialane kohtumine tollase Eesti Kodukaitse staabiülema Andrus Ööveliga Meie kohtumise algul oli tal kaenlas pakk esimese sinise Eesti piirivalve mundriga. Sobiva mannekeeni puudumisel panin selle endale selga. Munder osutus mulle täiesti parajaks. Küsisin Andruselt: "Kas piirivalvesse ka sideala inimesi vaja on?", ning mõne hetke pärast lõime käed ühiseks tööks. Minust sai Eesti Piirivalve sideteenistuse ülem. See tookordne otsus muutis kogu mu järgneva elu. Olen õnnelik, et sain olla Eesti Vabariigi taassünni juures ja olen saanud anda oma panuse Eesti iseseisvumisse

AADU JÕGIAAS

[fototekst] MEENUTUS: 22. augustil 1990 toimus Lazdijai piiripunktis "Sajudise" suurüritus "Tee Euroopasse". Umbes 300 hulljulget Nõukogude Liidu kodanikku sammus viisavabalt Poolasse.

Märkmed: