1945. aasta veebruarikuus algas Poolas Poznanis (saksa k. Posen) suure saksa sõjaväelaatsareti evakueerimine lääne poole. Vene kahurid olid vaid 3 km kaugusel ja sõjamürin selgelt kuulda.

Linnaelanikud olid evakueeritud mõni päev varem. Seal elas alates 1939. aastast suur hulk baltisakslasi ja eestlasi. Elasin ühe Tartust lahkunud perekonna majas. Ometi ei läinud ma nendega kaasa, sest õed ja arstid ei lahku ju omalt positsioonilt. Sõitsin jalgrattal läbi kõleda, tühja linna, mu mantli vasakul varrukal oli eesti lipuvärvidega lai lint, paremal valge lint punase ristiga. Keldriakendest jälgisid mind poolatarid, oodates venelasi.

Haiglasse jõudes algasid kiired ettevalmistused haavatute evakueerimiseks. Kirjutasime välja dokumente „arsti“ allkirjaga, lisades nendele märkuse „HEIM“, s.t. sõjaväest vabastatud.

Keldrist, kus oli palju toitu, anti kõigile kaasa suitsuvorsti, päts leiba ja viinapudel, et mitte seda kraami venelastele jätta. Need mitusada haavatut, kes said kõndida, rivistati lumisele teele. Tekid ümber, paigutati nad kelkudele ja pimedas algas liikumine rongijaama. Raskelt haavatud tuli jätta laatsaretti, neid varustati söögi-joogi ja muu vajalikuga.

Üks raskelt haavatu andis mulle oma perekonna aadressi, nii et saaksin neile teatada, kuhu ta jäi. Haigla personal töötas kiiruga, neid kannustas ainult üks mõte — mitte venelaste kätte jääda.

Vaikne, kurb haavatute hulk pääses tervelt ja eluga jaama, algas aeglane rongisõit lääne poole. Hommikuks jõudsime Hofi linna, kus siis oli veel rahulik elu. Haavatute hulgas oli ka üksikuid eestlasi.

Jätkasin sõjaõe tööd. Veel olid ees Dresdeni ja Hofi pommitamised. Pärast sõda anti Hofi linn üle venelastele. Jälle põgenemine...

Nii tuletab igal aastal veebruarikuu taas meelde neid raskeid lahinguid ja taganemisi Poolas ja Ukrainas. Siis langes tuhandeid eesti mehi...

MAI KREEM (sõjaõde)

Märkmed: