Toronto Eesti täienduskoolid pühitsesid oma 60. juubelit pidulikult Emakeele Päevaga, mis leidis aset esmaspäeval, 18. veebruaril Eesti Maja kristallsaalis. Huvi selle ürituse vastu oli üllatavalt suur, saal oli osavõtjaist tulvil. Küllap mängis ehk teatavat rolli ka asjaolu, et tegemist oli perekonnapäevaga – värskelt sülle sadanud riigipühaga, mille jaoks poldud veel jõutud muid plaane teha.

Eestist oli kohale saabunud kuus lektorit, kes kõik esinesid mitmesuguste keeleteemaliste loengutega. Igale ettekandele järgnes arutelu, mille vältel publikul võimaldati esitada omapoolseid küsimusi või kommentaare.Teadustajana tegutses Silvi Verder.

Avasõna ütles Edgar Marten, mille järgnes kaks sissejuhatavat sõnavõttu – Haridus- ja Teadusministeeriumi keelepoliitika osakonna juhatajalt Jaak Villerilt ja Tartu Ülikooli tänapäeva eesti keele professorilt Helle Metslangilt. Seejärel algasid ettekanded.

Haridus- ja Teadusministeeriumi keeleosakonna nõunik filoloogiakandidaat Jüri Valge oli oma ettekande teemaks valinud „Eestikeelse tuleviku nimel“. Keele säilimise üheks põhitingimuseks on, et on olemas rahvas, kes seda keelt armastab. Keele arendamise strateegias toetume EV põhiseadusele, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Õigekeelsussõnaraamat (ÕS) on meie kirjakeele normi alus. Haridusministeerium on lubanud toetust oskussõnavara arendamiseks. Keeleline nõuanne on saadaval telefoni teel või interneti vahendusel. Emakeele arengu toetamiseks on riiklik programm, mis taotleb kõrgkooliõpikute väljaandmist, mis oleksid tipptasemel nii tehniliselt kui keeleliselt. Rõhku panakse ka murrete toetamisele ja rahvusvahelisele koostööle.

Teemal „Keelehoolde sihid ja suuted“ kõneles Eesti Keele Instituudi (EKI) teadur Maire Raadik. ÕS on keele muutumise kajastaja. Lisaks muutustele vormi- ja lauseõpetuses on keelde tekkinud palju uusi sõnu, milledest paljud polegi veel ÕS-i jõudnud, näit. liitsõnadest säästukauplus, veebipõhine (kursus); või tuletised: pehmik (ingl paperback), jõukur, süler (sülearvuti). Lisaks veel hulgaliselt laene, mis jagunevad tsitaat-, päris-, tõlke- ja tähenduslaenudeks. On ka tekkinud selline mõiste nagu uus Euroopa Liidu sõnavara.

Emeriitprofessor Mati Erelt kõneles nihetest eesti keele lauseehituses. Tema mõnusa huumoriga pikitud ettekanne oli äärmiselt huvitav, kuigi samaaegselt mõnevõrra kurvastav. Siinkirjutaja artikli pealkirja pisut sarkastilise varjundi päritolu on just sellest ettekandest. Tänapäeval pole haruldus, kui öeldakse, et keelepäev on kaheksateist veebruar, mitte kaheksateistkümnendal veebruaril. Sedalaadi mugandusi on teisigi. Kui kõnelejalt küsiti, kas selle vastu midagi teha ei saa, oli vastuseks nukker pearaputus. EKI saab teha vaid soovitusi ja juhtida tähelepanu. Eesti vajab korralikku keelekaitseseadust.

Vahepeal peeti kohvipausi ja kinnitati keha mõne võileiva või pirukaga, siis jätkus keelemaraton.

Professor Helle Metslang kõneles eesti keele arvukatest keerukohtadest, mõningaist inglise keele taustal, mis noorematele kuulajatele hästi mõistetav. Muigeid ja naerumüginat kutsusid esile homonüümid (tamm – tamme ja tamm – tammi; koor – koori ja koor – koore; reis – reisi ja reis – reie). Peab teadma, milline koor vajab dirigenti ja milline külmutuskappi, ja et sõbrale soovitakse harilikult head reisi, mitte häid reisi.

Eriti huvitav oli Tallinna Ülikooli õppejõu professor Jüri Viikbergi loeng keelemosaiigist kodu- ja välismaal. Saime teada, et Eestis on kolm murderühma, kaheksa murret ja sada kuusteist murrakut. Kõneleja tõi neist hulga humoorikaid näiteid, mis ka vanema generatsiooni esindajad pani kukalt kratsima, noorematest rääkimata. Oli juttu ka väliseestlaste keelest, kuid nii nagu avinurmikutel on kõige pustam kiel, millel pole üstegi kianet ega vianet siden, nii on ka meie kohalik keel igati korrektne ega käi kriitika alla.

Viimasena kõneles Jaak Viller Eesti keelepoliitikast tänapäeva tõmbetuultes. Väikerahvaste keele ja kultuuri säilitamine on kulukas tegevus, kuid siiski on meil mitmeid õpetajaid välismaadel Eesti Vabariigi kulul. On ka huvitav teada, et eesti keelt õpetatakse 32 ülikoolis.

Lõpuks oli ette nähtud ühine arutelu, kus aga enam palju sõna ei võetud, sest aeg oli hiline ja enamus kuulajaist lahkunud. Nii suurt hulka sisutihedat materjali ei suuda inimaju korraga hästi vastu võtta, vajanuksime keelepäeva asemel keelenädalat. Elle Rosenbergile tegi see lõppsõna ütlemise lihtsaks – paari lühikese lausega sai asi korda aetud.
Oli viljakas päev. Tänu külaliskõnelejaile, korraldajaile ja publikule, kes oma emakeele vastu nii elavat huvi ilmutas.

Märkmed: