ehk Vene valijad ja Põhja-Kaukaasia põgenikudAndres Herkel Tihti toob arvude vaatlemine probleemi olemuse kõige paremini esile. Vladimir Juškin kirjeldas aprillikuu „Diplomaatias“ ja mina kasutasin ENPA kõnetoolis arvude vastuolu, mis ilmestas Venemaa valimisi.
Kui rahvastik väheneb, siis kust tulevad kogu aeg uued valijad? Arvud näitavad, et eelmise aasta detsembris toimunud parlamendivalimistega võrreldes tuli detsembrikuu presidendivalimisteks juurde 622 000 valijat. Kui aga võrrelda eelmise aasta suvega, siis on juurdekasv koguni 1 200 000! Samas on Venemaa elanikkond 2011. aastal kahanenud 188 000 inimese võrra.
Kui välismaal hääletanute osakaal kasvas umbes kolmandiku võrra, siis seda saab ehk kuidagi seletada täiendavate valimispunktide loomisega, „õigete“ inimesteni jõudmisega. Enamus välismaal Putinile antud häältest tuli SRÜ riikidest ja okupeeritud aladelt Abhaasias ja Lõuna-Osseetias. Aga kuidas seletada 35-protsendilist kodushääletajate kasvu? Niipalju pidi ühtäkki kasvama ka haigete ja põdurate hulk. 25 protsenti tuli juurde neid, kes nimekirjast väljaarvamise tõendiga said mujal hääletada. Nii kodus kui ka tõendite alusel hääletamine on kõigist hääletusviisidest kahtluseta kõige võltsimistundlikumad.
Kohtusin Strasbourgis politoloogiga, kes kinnitas, et murrab pead sarnase arvumüstika kallal Armeenia puhul. Sealsed parlamendivalimised toimuvad 6. mail. Inimesed lahkuvad riigist, kuid valijaid tuleb juurde. Peamine riskikoht olevat see, et lahkunud jäävad valijate nimekirja alles. Kardetakse, et äkki võivad nimed „kogenud komisjoniliikmete abiga“ hakata ise lahkunud inimeste eest hääletama.
***
Aga Põhja-Kaukaasia põgenike probleemi juures näeme me vastupidist probleemi – inimesed kaovad. Alates 1990-ndate aastate algusest on üle 800 000 inimese olnud sunnitud kas sõja või tagakiusamise tõttu oma kodudest lahkuma. Mõned numbrid on veel teada. 350 000 inimest on Venemaa võimude kinnitusel tagasi pöördunud. 28 000 sisepõgenikku on laagrites.
Aga kus on ülejäänud? Enam kui 400 000 inimese saatus on teadmata – nad elavad Venemaa teistes regioonides, on pagulastena Euroopas või hoopis illegaalidena kusagil või sootuks hukkunud.
Tekib ka küsimus, miks nad ei naase, kui Kadõrovi juhitud Tšetšeenial läheb nii hästi, nagu Venemaa võimud kinnitavad? Vastus on mõistagi see, et inimesed kardavad oma julgeoleku pärast. Kadõrovi oponentidel lihtsalt ei lähe kodumaal hästi. Sellega saab seletada ka seda, miks 99 protsenti inimestest hääletab Tšetšeenias Putini ja „Ühtse Venemaa“ poolt – teistsugused arvamused ei ole lubatud. Aga see selleks – kus on 400 000 inimest? Tšetšeenia on vaid osa probleemist, see puudutab ka Ingušeetiat, Põhja-Osseetiat jne.
***
Lõpetuseks veel üks uskumatu arv – 152 800. Umbes nii palju on Euroopa Inimõiguste Kohtus läbivaatamata kaebusi. Jääb küsimus, kuidas jõuda suurte arvude juurest iga üksiku inimeseni?
(
http://www.herkel.net/?menu_id... )
