Kuhu tõttad, memmeke?
Arvamus 11 Jun 2010 Peeter JärvelaidEWR
    Trüki   E-post   FB     
Eesti kui kiirustamiskultuse maa

Oma vanavanaemalt, kellele saatus oli andnud võimaluse veel 90-aastaselt päris kõbusalt maal toimetada ja kes veel enne surma luges ajalehte prillideta, ei kuulnud ma kunagi, et elus peab lõputult kiirustama.

Samamoodi elas ka minu vanaema, keda ma eluteele kaasaantud asjalike õpetuste eest väga austan. Alles koolis ja ülikoolis kuulsin esmakordselt, et N. Liidul on kangesti kiire, sest on vaja jõuda kommunismi ja USAst mingil arusaamatul põhjusel mööda kihutada. Tõsi, enamik rahvast suhtus tollal taolistesse ideedesse huumoriga. Nüüd kuuleme jälle üha enam üleskutseid mingile võidujooksule, mis peaks meile kunagi mingi suure õnne tooma. Kuid meenutagem, et N. Liidus oli sellise rumala kiirustamise ideloogia taga kindel tõdemus, et selles süsteemis põletatakse inimesed kiirelt läbi ja seetõttu said naised juba 55-aastaselt pensionile ja mehed 60-selt. Kiirustamise oleme uude süsteemi endaga kaasa võtnud, kuid paraku ei tea me mitte alati, kas 65-seks saavat daami tohibki enam pensionäriks nimetada või peaks teda igaks juhuks hoopis „neiu vanaemaks“ kutsuma?

Eesti kui reeglite eiramise maa

Enne jaanipäeva tasuks vast peatuda meie liikluskultuuril. Ehkki kooliaeg hakkab lõppema ja lapsed pääsevad peatselt suvepuhkusele, oleks praegu õige aeg mõelda sellele, kuidas tagada sügisel olukord, et õpilased ei jääks koolide juures valgusfoori rohelise tule ajal teed ületades auto alla. Liikluspolitseinikud tunnistavad, et laste hukkumine vöötrajal rohelise tule ajal on üks raskemaid juhtumeid. Liiga palju küsimärke jääb siin õhku rippuma, nii et isegi kogenud politseinikel on taoliste tragöödiate puhul raske iseendaks jääda. Laste surm autojuhtide poolse reeglite mõttetu eiramise tõttu teeb raskeks advokaatidegi ülesande kohtualuste kaitsmisel.
Laste hukkumine liikluses on peredele tohutu draama, mille haavad ei pruugi kunagi kinni kasvada. Siinkohal peaksime väikesearvulise rahvana endalt küsima – kuhu me ikkagi siin elus kiirustame? Soovimata ärgitada mingit ajakirjanduslikku diskussiooni, tahaks siiski autojuhtidelt küsida: mis siis, kui teie kiirustamise ja reegleid hülgava elustiili tulemusena hukkub teie oma laps või lapselaps?
Saatusel on alati oma mängureeglid. 2. juunil ootasid ühe valgusfoori rohelist tuld mitmed täiskasvanud koos eri vanuses lastega. Ilm oli ilus ja vanematel või vanavanematel hea võimalus õpetada lastele liikluseeskirju. Kui noored emad ei kiirustanud lapsevankritega tänavat ületama, siis üks väike poiss koos vanaisaga tegi seda. Veendunud, et kõik peaks ohutu olema, hakkasid nad ristmikku ületama rohelise tule ajal – lapselaps ees, vanaisa tema järel. Korraga väljus lähedal asuva kooli õuest väike sõiduauto, mille roolis oli 65. eluaastale lähenev vaevalt aastase staazhiga naisjuht. Ta otsustas millegipärast teha vasakpöörde, heitmata üldse pilku vöötrajale. Muuseas, sellel kiirustaval (kuhu kiirustaval?) memmel olid kaassõitjad, sh ka väike lapselaps, kes juba maailma asjadest aru saab. Tee ääres seisvate noorte emade silme ees tormas auto ülekäigurajale ja paiskas teed ületava lapse rataste alla....

Selle väikese poisi kaitseingel oli nähtavasti kohal, sest imekombel pääses ta eluga. Millised võivad olla aga selle juhtumi kõrval- ja järelmõjud lapse psüühikale tulevikus? Kõik, kes seda õnnetust pealt nägid, olid shokis ja kõigil huulil küsimus – mida mõtles autojuht niimoodi toimides? Kuhu ja miks ta kiirustas? Kas ta mõistis, kui palju oli sel hetkel kaalul? Kui suur ajaline või rahaline võit pidi küll selle kiirustamise põhjuseks olema!

Kuid taoline liiklushoolimatus võib jätta väga raskeid tagajärgi ka süüdlase enda psüühikasse. Üks mu saksa kolleeg sõitis kunagi jalgrattal otsa ühele vanemale mehele, kes selle õnnetuse tagajärjel suri. Mu noorest kolleegist pole pärast seda õnnetust olnud enam õiget töö- ega pereelu elavat meest. Kunagine liiklusõnnetus on temalt võtnud elutahte; ikka viirastuvad talle tema kunagise ohvri silmad, mis ei lase tal magada isegi paljude aastate järel.... Pidev magamatus ja mure ei lase aga suhteliselt noorel mehel korralikult töötada ega elust rõõmu tunda. Kui suur on ohvrite lähedaste valu, seda pole võimalik siinkohal kirjeldadagi.

Käesoleva artikli pealkiri ei kujuta endast muidugi küsimust üksnes vanematele naisautojuhtidele, vaid ikka kõigile, kes auto rooli istuvad. Ehk tasuks neil seda kiirustamise teemat ka veidi filosoofilisemalt enda jaoks lahti mõtestada.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus