Vello Helk
Artikkel originaalis: http://www.vabaeestisona.com/i... Quo vadis? – legendi kohaselt esitas selle küsimuse Rooma vangistusest põgenenud apostel Peetrus talle teel vastu tulnud Kristusele, kes vastanud, et läheb ja laseb end uuesti risti lüüa. Seepeale pöördunud Peetrus tagasi, et surra märtrina.
See laialt levinud fraas on inspireerinud mitmekülgselt. Poola kirjanik Henryk Sienkewicz avaldas 1896. aastal selle pealkirjaga ajaloolise romaani, mis tõi talle laiahaardelise kuulsuse ja 1905. aasta Nobeli kirjanduspreemia, seda on ka filmitud vähemalt seitse korda.
Sama küsimus kerkis esile Eesti riikliku vabaduse taastamisel 1991. aastal ja on veelgi aktuaalne. Räägiti küll tagasipöördumisest ennesõjaaegse Eesti Vabariigi juurde, aga see toimus rohkem formaalselt. Vahepeal on ajaloolased nagunii risti löönud mitmed tolleaegsed juhtivad poliitikud, eelistades peamiselt vaikimist neist, kes selle vabariigi reetsid ja sellega ajaloolise ristilöömise oleksid ära teeninud. Nende järglased esinevad kas või Eesti Vabariigi päästjatena.
Tegelikult käitusid Eesti poliitikud pärast taasvabanemist mitte kui püha Peetrus, kes pöördus tagasi ja kannatas märtrisurma, vaid kui reetur Peetrus, kes jätkas oma teed ja lasi Kristusel end veelkord risti lüüa. Nad olid suurelt osalt endise Eesti Vabariigi aktiivsete ristilööjate järeltulijad, kes oma õigustamiseks püüdsid põhjendada uut ristilöömist. See on ka üsna hästi õnnestunud.
Hiljuti ilmus Harri Mägi uurimus KGB likvideerimisest Eestist. Sellest ilmneb, et oli pigem tegemist selle tegevuse varjamise ja tegelaste tuleviku kindlustamisega. Ei saanudki olla teisiti, kuna selle ”likvideerijad” esindasid endist süsteemi, milles nad olid sõltuvad julgeolekust.
Viimane peamees Rein Sillar rahustas kohe oma kaastöölisi. “Mitte iialgi, mitte mingisugustel asjaoludel ja mitte kellelegi me neid nimekirju ei anna,” ütles ta. “See pole ametkondlik kapriis, vaid eesti rahva huvides.” (Eesti Ekspress 30.08.1991). Sillari "ainuõige" samm jättis rotid rahva hulka ja endiste klanni võimule. Hävitades kuritegeliku riigi dokumente lükkas ta edasi ühiskonna tervenemist ning võimaldas selle moraalitutel ja kuritegelikel liikmetel peituda ja hiljem vastavalt vajadustele oma demokraatliku ühiskonna vastast ja vägivaldset tegevust jätkata. Sillar ise demonstreeris hiljemgi oma ülbust, näiteks väites: ”te ei saa kunagi teada, kas Simm oli KGB-s” (Eesti Päevaleht 24.09.2008).
Endiste KGB-ga seotud praeguste tipp-poliitikute ringkaitse on võimas. Sellepärast ongi teema ümber vaikus, et kui üks nimi tuleb avalikuks, siis toob ta kõik avalikkuse ette. Mõned püüavad oma seotust unustada ja edasi minna, teised reisivad siiani Moskva vahet ning jätkavad koostööd praeguste Venemaa jõustruktuuridega.
Juba varem on juttu olnud faktist, et ilusatest sõnadest hoolimata pole just kiirustatud süüdistuste esitamisega neile, kes olid aktiivsed inimeste küüditamisel. Koputajad jäeti rahule, kohtumõistjad jäid peale mõne üksiku paigale. Vastumeelselt avaldati pikkade vaheaegadega nimeliselt väike osa neist julgeoleku kaastöölistest, kes polnud end üles andnud. Teiste ”ekspertiisi” kasutati kaitsepolitsei ülesehitusel. On küll paradoksaalne, aga kõige selle taustal loomulik, et riigireetur Herman Simmi pankrotihaldur on Peeter Sepper (OÜ Haldur), sünd. 1954 Kiviõlis, kes pärast vastavat väljaõpet Taškendis 1978-79 oli ametis Tartu KGB-s, viimati vanemoperatiivvolinik ja jaoskonna ülem 1982-1991. Sellega seoses tuleks küsida, kui palju on riigi struktuurides üldse ausaid ja aatelisi inimesi? See on ju oluline riigi püsimajäämiseks.
Simm on saanud endale natuke teist sorti paarimehe Kapost Indrek Põdra näol, kes kasutas oma ametit väljapressimiseks. Sellest saadud raha pani küll mitmed suured rattad käima, aga sisekontroll magas kaua talveund. Nende tegelaste avastamisel pole viisakas küsida, kuidas keegi ei pannud tähele nende priiskavat elulaadi, mis ju eeldas hoopis suuremaid sissetulekuid? Seda nautisid ka nende samuti politseistruktuurides töötavad abikaasad, kes pääsesid koondamisega. Üsna intelligentsed naised, kes olid tõhusaks abiks nii andmete hankimisel kui ka lisasissetulekute kasutamisel, aga nüüd on väga haavunud, on nagu süütud rumalakesed. Kurdavad oma raske elu üle (Heete Simm, Eesti Ekspress 24.05; Aire Põder, samas 28.05.2012), otsides kaastunnet,
Kuidas saab Eesti sel kombel edasi? On vist küll ka ausaid poliitikuid? Parteides avastatakse aga mitmeid korruptsiooni il-minguid. Poliitikasse minnakse tihti äri tegemiseks, ilusad loosungid on valijate petmiseks. Pole demokraatlikku kasvatust ega traditsioone. Nii tuleb vist veel tükk aega sellega leppida, lootes uue avarama silmaringiga põlvkonna mõju kasvamisele. Nõutakse valitsuse vahetust, keda soovitakse asemele? Oleks parem ühine poliitiline saunapäev mustuse tõrjumisega.
Vello Helk 