„Rukkilille” püstitamisest Lenini mahavõtmiseni
Veel enne kui kommunismiohvrite mälestusmärk „Rukkilill” valmis sai, oli Tartu Memento juhatuse esimehe Paul Muuliga mõttevahetus „Rukkilille” paigaldamise ja asukoha üle. Läbirääkimine maaomanikuga, kes lubas igal võimalikul juhul monumendi asukoha tagada peaaegu, et igavesti. Linnaisad olid tõrksad, kuid andsid järgi mementolaste survele. Oli ju poliitiline ajastu. Koostati ka mingi leping ja projekt Paul Muuli ja linna tegelaste vahel.
Meile jäi jalgu mainitud „Rukkilille” platsil lösutav autahvel. See oli kivist obelisk, kuhu kommunistid riputasid üles oma näopilte koos ülistuslausetega. Viimasel ajal seisis see tühjana – rahvas hakkas nende üle irvitama. Sellest saime kergesti jagu. Võtsin suure haamri ja hea kangi, tunnike tööd ja hingetõmmet, vaheldust pakkuvaid kommudega vaidlusi.
Rusuhunnik kadus kiiresti. Järgmiseks hommikuks kive enam ei olnud. Kellegil oli kive vaja, need olid korralikud silikaattellised.
„Rukkilill” valmis 13. juuliks 1990 ja leinapäeval 14. juulil 1990 tõstsime minu poja Riho klassikaaslastega Tartu 5. Keskkoolist selle aluskividele. Ka tütar Krista oli agaralt tegevuses. „Rukkilill” valmis minu garaažis Soinaste tn. 45 Tartus. Aluskivid paigaldas Paul Muuli koos kraanamehe Harri Hennuga. „Rukkilille” avamine oli väga meeliliigutav – rahvast oli väga palju.
Nüüd jäi hingele tõsisem mure. Meie paigaldame kommunismiohvrite mälestusmärgi ja leiname, samas ainult 150 m eemal seisab suur kommunistliku mõrvateooria rajaja Lenini monument, kuhu venelased ja kommunistid lilli toovad ja eestlasi kiruvad. Samas nimetavad tapmist, küüditamist ja okupeerimist vabastamiseks ja päästmiseks. Jäi üle ainus tee – punapuuslik tuleb Riia mäelt likvideerida.
Vabadusvõitlus oli jõudnud sinnamaale, kus sõnasõda tuli üle viia tegudele. Tuli tõsta veelgi rahva vabaduskirge ning näidata kommunistidele ja okupantidele, et nende aeg on otsas – täna tõstame puusliku maha, homme tõstame neid toolidelt maha.
Sõnasõjalt tegudele
Jõudis kätte 22. august 1990, Molotov-Ribbentropi Pakti eelnev päev. Paremat poliitilist päeva ei olnud tulemas.
22. augustil 1990 kell 10 kohtusin Paul Muuliga Memento kontoris. Pikka arutelu ei olnud vaja. Lahendada oli küsimus: Kas Harri Henn tõstab ära? Kui palju puuslik kaalub? Ma tundsin Harrit juba varem, läksin Tartu KEKi, sain ta õuel kätte ja jutt oli konkreetne. Tõstame homme „Mütsimüüja” maha. Ta ei saanud nii äkki asjale pihta – võttis mõne sekundi aega ja siis küsis: „Kas sa ikka nii mõtled?”. Arutasime läbi tehnilise teostamise. Kogunemine kell 4. 45 – kell 5. 00 Riia mäel, mina toon fotograafi, kutsun kohale ajakirjaniku, korraldan nii, et KEKi varuväljapääs oleks lukust lahti, et mitte panna valvurit löögi alla ja jõuan Riia mäele ning panen peenikese nööri abil puuslikule trossi kaela. Teadsin, et kuju ei olnud aluse külge ankurdatud.
Meie arutelu ajal läheneb meile autojuht, minu klassivend Allu Vaherpuu. Harri küsis: „Kas oled valmis?”, vastus: „Alati valmis!”, teadmata, millega on tegu. Ta oli represseeritud. Ta oli nõus osalema autoga ja hoidma saladust. Kraanamehega pidi Harri ise rääkima. Oleks hea kui oleks 10-tonnine. Kuju pidime tõstma üle aia KEKi utiili lattu, mis oli ka lukustatud.
Minu tuttav ajakirjanik Tiit Pruuli, kellega olime „Kalevipoja” ausamba säilmeid otsinud juba üle aasta, jäi Lenini kuju mahavõtmise ja artikli kirjutamise asjus ehmunuks, kuid saladust lubas säilitada ja seda ka tegi. Ka artiklikese kirjutas ja mainis, et ta teadis, kuid ei teatanud võimudele.
Kui Lenin kõlkus köie otsas…
Kell 4. 45 kui jõudsin KEKi, Harri teatab, et operatsioon jääb ära! Allu oli rääkinud ikkagi naisele ja see läks hulluks; kraanamees ei tulnud! Valetas! Minu otsus oli lühike: Siis tuled ise oma väikse kraanaga, tõstame vähemalt maha või tõmbame maha. Ma ei taha, et sa oled esimene reetur. Mina lähen, toon fotograafi – sina sõida 10 minuti pärast välja. Teist võimalust ja lahendust ei ole!!! Kui lubasid, siis tee!
Kokkulepitud fotograaf ei olnud enam kodus. Ta oli varakult läinud kohale, sättis oma aparaati üles, ta teadis, mida ta teeb. Harri ei kannatanud oodata kümmet minutit, ta startis kohe peale minu lahkumist ja kui ma jõudsin kohale, oli 10-tonnine kraana Assar Silla juhtimisel kohal, kohendati veel käppasid, auto tagurdas juhendamise järgi paika, silmus langes ja ma tõmbasin peene nööri abil silmuse kujule kaela. Siis hüppas Harri kraana porilaualt maha, tõmbas silmuse kaelast ära ja ütles, et mina ise! Nüüd oli juba pendelma löödud kujule silmust tülikas uuesti kaela sokutada. Aeg venis. Murdsime teineteisel käsi, saime koos silmuse kaela ja Harri hakkas kraanajuhti juhendama nagu võhikut. Kraanajuht tõstis hästi. Autosse kuju pikali laskmisega oli pisut ajaviitmist, kuid kõik õnnestus ilusti.
Parasjagu oli olnud uurimisjaoskonna valvegraafik ja et operatsioon oli tehtud väga kiiresti ja puhtalt, kahtlustas Moskva neid meiega koostöös. Kohal käis NSVL siseministri kt. Oli olnud pikk pressing. Kui kõik olid lahkunud, vaatasin sündmuskoha üle, et ei oleks mingit asitõendit maha jäänud. Leidsin oma meisli ja haamri postamendi aluselt. Minu auto VAZ seisis EPA ukse ees. Tahtsin oma riistad asetada auto pakiruumi, kui kihutas kohale Moskvitš ja peatus ca 1 meetri kaugusel minu autost. Autos särasid miilitsamundrite vasknööbid, neid oli palju. Autost ei väljunud keegi – tagasikäik, siis edasi, sõitis minule ette, sulges tee. Siis aga tormas edasi ja kadus Riia mäest alla. Olid väga närvilised. Järgmisel päeval kirjutas miilitsaülem lehes, et tundis minu ära, pidin olema TRÜ insener Ants Kuus.
„Miks te selle päti siia tõite?”
Kraanamees Assar Sild ei tõstnud kuju mitte utiililattu, vaid asetas KEKi õuele peavärava kõrvale. Poisid panid kujule kaela plakati „Sotsialism on võrdne fašismiga”, imetleti saaki ja tehti hulgaliselt pilte, kõik aid poseerida. Varsti tuli tööle KEKi direktor Kalm koos tema kõrval sammuva KGB agent Sõtnikoviga. Kalm ütles poistele: „Miks te selle päti siia tõite?”. Selle peale turtsatas Sõtnikov: „Sm. Kalm, te vastutate nende sõnade eest.” Sellepeale parandas Kalm: „Ma ju ütlesin, et miks te pätid selle siia tõite?” Kalm andis käsu: „Viige ta siit minema, kuhu tahes ja kiiresti!”
See oli juba Harri Hennu stsenaarium. Seda me arutasime ka eelõhtul ja loobusime Raekoja platsist. Oli ka mõte jõkke uputada. Raekoja platsi lugu tuli Harril ikkagi päevakorda, sest direktor Kalmi kui leivaisa käsku tuli täita – Lenin uuesti konksu otsa võtta ja viia KEKi territooriumilt välja.
Shokis linnapea ja agarogarad miilitsad…
Raekoja platsil agarad miilitsad eesotsas Kartauga ründasid Harrit, käsutati kabiinist välja ja võeti ära auto ja kraanajuhi load, kui Lenin rippus veel konksu otsas. Harril kästi kuju tagasi viia. Harri vastus oli lihtne: „Mina ei ole enam kraanajuht, talitage nüüd ise.” Inspektsiooni ülemal Kartaul hakkas mõistus koju tulema. Ta andis load tagasi ja korraldas nii, et Lenin viidi Tartu Jaama tänavale Heakorra trusti platsile. Hiljem tõmmati ellingusse, et koerad ei käiks püha isa peale jalga tõstmas. Roheliseks oli juba läinud.
Kell 11.00 šokiseisus linnapea Mendelson vandus tulist kurja kommunistliku õigeusu reeturitele ja teatas raadio teel, et kella 13.00 on Lenin tagasi omal kohal. Oli nõupidamine. Helistasin Mendelsonile (sekretär ühendas meid) ja keelitasin Memento nimel, et ta loobuks tagasipaneku ideest, sest see reedaks meie vabadusvõitlust ja annaks venelastele jõudu eestlaste diskrimineerimiseks.
Mendelsoni vastus oli lühike: „Venelased on head inimesed, mina elan nendega kokku, magan nendega ja olen nende pederast!” Kuidas reageerisid tema mõttekaaslased kabinetis sellisele vastusele, ma ei tea, kuid Lenin jäi Jaama tänava lattu pikemaks ajaks.
Linnasaksad nõudsid Harri Hennu arreteerimist. Tallinna Kaitseliidu ülem andis käskkirja Tamme malevkonna likvideerimiseks – laiali saatmiseks ja KEKi kommunistid nõudsid Harri väljaviskamist nende tööliste ridadest.
Kalm pidi reageerima. Ta kutsus Harri Hennu oma juurde, õnnitles teda, tegi talle preemia ja laskis ta (kui ma ei eksi) nädalaks puhkusele.
Algatati kriminaalasi. Protokolli tegi uurija Vello Halling. Kaks uurijat keeldusid asjaga tegelemast. Kolmas eriti tähtsate asjade uurija pidi asuma tööle. Harri leidis mind kiiresti. Selgitasin, et tema oli Memento tellitud töömees ja otsene vastutaja olen mina kui Memento esindaja ja mina tegutsesin meie juhatuse otsuse alusel. Ka Harri tegi Tamme malevkonna juhatuse liikmeks. Ma oleks kirjutanud alla rõõmuga, kuid oli tagasihoidlik häda – ma ei olnud veel Tamme malevkonna liige. Nüüd tuli anda avaldus vähemalt 10 päeva varasema kuupäevaga malevkonda astumiseks.
Kirjutasin alla ka juhatuse protokollile, tingimusel, et see on ainult esitamiseks juurdlusorganitele. See oli Harri päästmiseks.
Malevasse trügis jurist Eino Otsmaa, oma sõnade järgi sünnipärane vabadusvõitleja, kuid tegelikult oli KGB poolt vannutatud jurist advokaat, kes pidi kõik poliitvangid mängima kriminaalideks. Ta võttis näiliselt Harri oma tiiva alla ja lubas kasutada oma tutvusi uurimisjaoskonnas, nii et Harrile pannakse mingi kerge §, näiteks huligaansus, päris ilma ei saa. Sekkusin Harri ja Otsmaa jutuajamisse ja ütlesin, et mina vastutan selle tellimustöö eest ja tahan osaleda ülekuulamisel, mis pidi toimuma järgmisel päeval kell 11.00. Läksin veerand tundi varem kokkulepitud kohale, TRÜ esise tänavamüüri nurgale, kuid võta näpust, ei tulnud kedagi. Kui kell sai 11.15, läksin ise uurimisjaoskonda ja korrapidaja keelust hoolimata praktiliselt trügisin uurija kabinetti.
Kõik oli nagu päris. Uurija oma laua taga. Harri ja Otsmaa oma laua taga ja Harri hakkab protokollile alla kirjutama, Otsmaa kamandab „Kirjuta ära!” ja Harri kirjutabki. Mina selgitan uurijale, kes ma olen ja palun, et minule koostatakse protokoll. Uurija väikeses hämmelduses täidab kõik vajaliku ja siis küsib: „Mida te siis seletate?”. Selgitasin, et juba vanas Kreeka õiguses on öeldud ja ka värskemates õigusaktides öeldakse, et kui okupeeritud maal pannakse üles poliitilisi plakateid ja vahendeid, mis alavääristavad põhirahva olemust, on põhirahva vastu suunatud kuritegu ja need vahendid tuleb hävitada. Nii tegime ka meie, mementolased, ja palusime appi Harri Hennu.
Kriminaalasi lõpetati
Juurdluse lõpetamise protokolli kirjutas Vello Halling. Harri Hennu ei karistatud, kuid hilisema kontrollimisega selgus, et arhiivis on ikkagi sees märge, et Harri Henn teisaldas Lenini monumendi omavoliliselt. Minu protokollist ei olnud seal jälgegi. Eino Otsmaa talituse järgi oleks Harrile kaela määritud kriminaalkorras kuni 5 aastat vangistust.
Memento kabinet asus endises KGB majas Riia – Pälsoni (nüüd Pepleri) nurgal, maakonna prefekti Uuno Elleni kabineti kõrval. Koridoris kohtasin prefekti ja ta küsis: „Mis sa arvad Lenini kuju kui muinsusväärtuse rikkumisest?”. Küsisin, et: ”Kas on palju rikutud, see on ju monoliitne pronksist valu?”. Ellen ütles, et kuju kaela peal oli hele trossi jälg. Ütlesin talle, et seda saab sealt kergelt ja kiiresti ära – tuleb peale kusta ja maantee tolmu peale raputada – kusihape ja maanteetolmus leiduv väävel oksüdeeruvad pronksi kiiresti. Sm. Ellen esmalt kohmetus, siis aga rahunes minu usutluse peale ja et ta oligi minekul miilitsajaoskonda tõsisemale arutelule kuju saatuse ja kurjategijate karistamise asjus, lahkus majast. Koosolekul tahtis ta hiilata tarkusega ja teatas, et kujule tuleb peale kusta ja maanteetolmu peale raputada. Seltskond pahvatas naerma. Lõpuks leiti, et rikutud ei ole midagi, on ainult teisaldatud omavoliliselt.
Minu seletus oli otseselt poliitiline ja Memento juhatust kinni panna sellisel poliitilisel ajal ei oleks olnud reaalne – uurimine lõpetati. Keegi oli pannud kuju postamendi otsa pätsi saia ja paar värvilist lilleõit. Mõne päeva möödudes lammutasid töömehed postamendi – see oli väga kõvasti ehitatud.
Otsene tõstja oli kraanajuht Assar Sild. Kui oleks kriminaalasja edasi aetud ja okupant püsima jäänud, oleks temale jagatud aastaid kõige ohtramalt.Kõik mehed tegutsesid laitmatult. Kõige tõsisemana paistis minule silma Priit Rajasaar. Ei kardetud riskida, sest see oli vabadusvõitluse tee, kust tagasitee puudus. Au kõigile!
Minust sai aktiivne Tamme malevkonna liighe ja Kaitseliidu Eesti linnade malevate liitja ühiseks jõuks. Korraldasime KL malevate Suurkogu Tartus, Riia tn., kunagises KL Tartu Maleva peastaabis, toona veel Eesti Põllumajanduse Akadeemia peahoones. Mind valiti ka KL keskjuhatusse. Sellega sai alguse minu aktiivne tegevus kaitseliitlasena.
Allikas: Hando Kruuv
Kontakt:hando.kruuv@gmail.com