Krooniajastu kokkuvõtteks......
Eestlased Eestis 13 Jul 2010  EWR
    Trüki   E-post   FB     
........ehk aeg armsad kupüürid tallele panna

Andres Herkel

Pärast Euroopa Liidu rahandusministrite otsust Eesti eurole ülemineku kohta on sobiv aeg krooniajastu kokku võtta. Lõpuks oli see 18-aastane periood meie ajaloos, mis osutus kaugelt edukamaks, kui me algul oodata oskasime. Samas jääb mõru maik krooniajastu lõpu majanduskriisist ning demokraatlike väärtuste allakäigust eeskätt meist Ida poole jäävates riikides. Ajalookogemus äratab meis sellest tuleneva ohutunde. Seda hinnatavam on Eesti täieõiguslik kuulumine NATO-sse, Euroopa Liitu ja alates tulevast aastast ka eurotsooni.

Me ei tea veel, kuidas krooniajastule tulevikus tagasi vaadatakse. Vähemalt rahanduse seisukohalt moodustab ajavahemik 1992-2010 selge tervikperioodi. Aga ma ei välistaks võimalust, et krooniajastu hakkab tagasivaates tähendama ka hoopis laiema üldistusjõuga perioodi Eesti riigi ja ühiskonna arengus. Suurte saavutuste kõrval iseloomustasid seda ka üsna loomulikud kasvuraskused.

Majanduskriis, kinnisvaramulli lõhkemine ja ülelaenamine on midagi, mille tagajärgi me kuni 2008. aastani oskasime paremal juhul teoreetiliselt karta, kuid mitte sugugi praktiliselt vältida. Nüüd oleme ühe kogemuse võrra rikkamad ja see ütleb, et ratsa rikkaks ei saada, vaja on hoopis stabiilset pikaajalist tööd. Kui majandus taas kasvule pöörab, siis ei saa see olla nii järsk ja otsused, mida riik teeb, peavad olema märksa konservatiivsemad, kui see, mida me nägime pärast Euroopa Liidu liikmesuse saavutamise eufooriat ning enne majandussurutise algust.

Kuna euroalasse on varem sattunud ka riike, kelle rahanduspoliitiline juhtimismudel on olnud pikaajaliselt vastutusvõimetu (Kreeka), siis asetub ka Eesti liikmeks saamine sellest varjutatud konteksti. Sestap leidub maailmas ka neid isemõtlejaid, kes euroalale kadu ennustavad ja Eesti liikmeks saamise üle ilguvad. Mida sellest arvata? Esiteks meenutavad säärased mõtteavaldused mulle õnnetut Diego Maradonat, kes veel vähem kui kuu aega tagasi Euroopa jalgpalli surnuks kuulutas. Mis edasi sai, teavad ju kõik.

Teiseks on Eesti euroalasse mineku üle ilkumine pigem suunatud Euroopa ühispoliitika kui Eesti vastu. Eesti tuleb olukorrast igal juhul võitjana välja, sest oleme näidanud oma majanduspoliitika stabiilsust ja usaldusväärust. See omakorda tähendab investeeringute juurdevoolu ja töökohtade teket. Nii sageli esitatud küsimus, mida me euroga saavutame, ongi sellega vastatud. Me saavutame positiivse suhtumise, meid ei peeta Euroopa pimedaks ja arengupeetusega tagahooviks. Ja see positiivsus materialiseerub raha sissevoolus. Vaadakem kasvõi seda, kui palju välisturistid sel suvel oma raha Eestisse jätavad.

Mõnikord öeldakse, et euro on poliitilise eliidi projekt, rahvas ei tea sellest midagi ega arva ka midagi positiivset. Olen nõus, et selgitustöö on kohati nõrk ja üldine kodanikuharidus kehva. Samas näen skeptitsismis suurt annust ehteestlaslikku eneseirooniat. Lugedes näiteks ühes kommentaariumis väidet, et eurole üleminekuga taganetakse Tartu rahu põhimõtetest, ei oska ma küll muud arvata kui seda, et meile kohe meeldib iseenda üle nalja visata.

Tagasivaates muutub krooniajastu ilmselt kaunimaks, kui ta tegelikult oli. Algusaastate raskused ununevad ja pinnale jääb iseseisvuse ehitamise ja kindlustamise hoog. Kindlasti on Eesti kroon selle ajastu ehedaim sümbol. Kahetsen, et ma omal ajal ei taibanud ühekroonilist paberraha kõrvale panna, nüüd pole seda enam kusagilt võtta. Tekib kiusatus ka muid kupüüre aegsalt tallele panna – näiteks viiekümnekroonine rahatäht Rudolf Tobiasega on üsna haruldane, nagu ka mõnede rahatähtede vanema disainiga väljalasked. On õieti kummaline mõelda, et kõik see, millega me täna nii enesestmõistetavalt arveldame, on peagi pöördumatu ajalugu.

Allikas:
www.herkel.net
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus