Eesti Elu
Krokodill ja pronksist pull
Arvamus 18 Aug 2011 Ago AmbreEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Olin 1940. a talvel üksteist aastat vana. Koolis õpetati vene keelt, mille omandasin piisavalt, et aru saada nii mõnestki huvitavast ajakirjast. Üks selline oli Krokodill, millel oli ilmselt parteilik luba teatud määral kritiseerida väärnähtusi N. Liidus. Näiteks kritiseeris Krokodill plaanimajandust: karikatuuris töötas kruvivabrik, loomulikult plaani ületades. Töölised läksid väravast sisse, toormaterjal saabus plaanikohaselt. Ja niiviisi kuust kuusse. Aasta lõpuks oli plaan tonnaaži mõttes täidetud. Plaani ületanud toodang anti ekspluatatsiooni 31. detsembril. Pikal platvormil oli hiigelsuur kruvi. Kruvi panus N. Liidu majandusele aitas kaasa N. Liidu lagunemisele. Krokodilli karikatuurides oli koht reserveeritud ka Wall Streetile, kus silindrites ja frakkides kõhukad mehed sebisid edasi-tagasi, süles suured kotid dollarimärgiga. Mis selles negatiivset oli, ei suutnud ma tollal lahti mõtestada. Nüüd, seitsekümmend aastat hiljem, on selle pildi nägemus selgunud.

USA oli meile DP-laagris unistuste maa. Ja suures laastus unistused täitusid. Oma tükike Ameerikast! Nii peibutas Wall Street. Aabitsatõde oli, et Wall Street suunab tavainimeste investeeringud sinna, kus raha paremini raha teenib. Paistis, et süsteem töötab. Bull market, mille sümboliks on pronksist pulli kuju Wall Streetil, on tulevik. Börsiindeksid küll kõikusid, aga trend paistis vääramatult positiivne pensionisammastele. Kuni võimu võttis suur sebimine. Laineid lõid rämpsväärtpaberid, mis tõotasid kõrgeid interesse. Eramute hüpoteeke hakati pettusega väljastama, nendele rajati keerukaid finantsinstrumente, tuletisväärtpabereid, millest, nagu hiljem selgus, isegi finantshiidude kõrgesti tasustatud pealikud aru ei saanud. Kõrgtehnoloogia rakendati börsitehingute kiirendamiseks. Ja Wall Street muutus kasiinoks. Kasiino omanikud said suure tüki Ameerikast, tavaklient pidi hoopis piskuga leppima. Sest nii tahtis uus jumal, ilmeksimatu turg. Nagu laulis 30-ndatel aastatel Artur Rinne: kes on rikas, võidab kohtus kõik protsessid, kes on vaene, kannab kongis kõik ekstsessid.

Ameerika oli meile kui küllusesarv. Muu maailm oli suurest sõjast räsitud, ainuke suurtootja oli Ameerika. Maailma vajadused paistsid olevat lõpmatud. Ameerika tootis. Tootis edukalt. Oli maa, kus tööinimene sai inimlikult elada. Ameerika filosoofia oli pragmaatika. Poliitika oli rajatud kompromissile. Kui oli näha, et vastaspoolel oli suurem poolehoid, andis opositsioon järele, hinnaks oli aga oponeeritud seaduse läbiviimise raskendamine. Üldjoontes USA poliitiline süsteem töötas.

Kuid midagi ikkagi kripeldas. Paljudele tööstusjuhtidele oli vastuvõtmatud president Franklin Roosevelti uuendused ja reformid. Vastukaaluks asutati hästifinantseeritud konservatiivseid mõttekodasid ja uurimisinstituute tõestamaks, et valitsuse järelvalve ja regulatsioon on sama mis sotsialism, või veelgi jälestusväärsem — liberalism. Rahastati surverühmitusi, kelle ülesandeks on vähendada tulumaksu, tühistada regulatsioone, kahandada valitsuse võimu. Grover Norquist asutas president Reagani soovil organisatsiooni nimega
Americans for Tax Reform, mille sihiks on valitsuse osatähtsuse vähendamine. Norquist võttis oma vaated kokku selgesti: ma ei soovi valitsust likvideerida, vaid seda nii väikeseks teha, et saaksin ta vannituppa vedada ja vannis ära uputada. Poliitika ja valitsuse mõjutamiseks arendati ka võimas „lobby“ ametkond. Tagajärjeka töö tulemus ületas igasugused lootused, aga mitte heas mõttes.

Oli arusaadav, et pikapeale kõik erasektori tippjuhid soovisid matkida finantsjuhtide sissetulekuid. Mitukümmend aastat tagasi oli suhe tippjuhi ja tavateenistuja sissetulekus 40:1, tänaseks on see kasvanud 200:1 või enamgi. Huvitav, et sõjaväes on kindrali ja sõduri palgasuhe ümmarguselt 10:1. Ja kindrali aukraadi poole püüdlejatest pole puudus. Julgen arvata, et ka erasektoris poleks talendist puudust, kes töötaks näiteks miljonilise sissetuleku eest. Kümnetes ja sadades miljonites arvestatavad sissetulekud paistavad liialdustena. Eriti, kui vaadata kõrgesti tasutud juhtide töötulemusi.

Kampaaniad, mis alustati maksude reformimiseks ja alandamiseks, valitsuse regulatsioonide revideerimiseks, muutusid otsekui ristisõjaks maksustamise vastu, regulatsioonide vastu, tagatipuks ka valitsuse kui institutsiooni vastu üldse. Tulemus on parlamentaarne leppimatus. Vaevalt, et pronkspulli kummardajad asja nii teravaks ajada soovisid.
Ajakirja The New Yorker kaanepilt 15. augustil kujutab päästepaati, kus kolm silindrites ja frakkides kõhukat tegelast õnnitlevad üksteist vahuveiniga, tagapõhjal ookeanivoogudesse vajuv luksuslaev. Loodan, et vastandina Krokodilli hiigelkruvile mõjutab New Yorkeri kaanepildi hoiatus muuta riigilaeva kurssi.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus