Eesti Elu
Kristlik armuõpetus aitab teises inimeses õde-venda ära tunda
Eesti kirikud 05 Dec 2008  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Meelis Rosma, E.E.L.K. Austraalia koguduste õpetaja

Olen sündinud ja üles kasvanud Tartu Tammelinnas, Pauluse kiriku vahetus läheduses. Meie perekond ei olnud küll suurem asi kirikuskäija, kuid kirikukellade sõnatut, ent kõlavat laulu taevasest tarkusest ei olnud mul kõigi Tartus veedetud aastate jooksul võimalik vältida.

Pärast keskkooli lõpetamist ning ajateenistuse läbimist alustasin õpinguid Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Kui minult toona küsiti, miks taolise veidra valiku tegin (selle alaga ju rikkaks ei saa!), ei osanud ma küsijale päris selget vastust anda. Tagantjärele tundub mulle aga, et just kasvav rahulolematus kontseptsiooniga homo homini lupus est (inimene on inimesele hunt), sundis mind alternatiivi otsima. Inimlik õelus, sallimatus, näpuga näitamine, mis mitte ainult Eesti ühiskonda tänini laastavad, ei tee meid elavaks. Huumor iseenesest on ju hea ja vajalik, kuid näpuga näitamise huumorit ainsaks õigeks pidada ei ole minu meelest õige.

Õpinguid alustades arvasin ja lootsin, nüüd aga leian ja näen üha enam, et kristlik armuõpetus kannab endas tõesti potentsiaali inimsüdant muuta ning teises inimeses oma venda-õde ära tunda. Seepärast ei tohi seda kahe silma vahele jätta.

Esimene töö – kaitseväe kaplan

Pärast praktika-aastat õpetaja Jaak Salumäe käe all Tallinna toomkirikus sai minu esimeseks teenistuskohaks iseseisva vaimulikuna Eesti Kaitsevägi. Töö võitlejatega oli huvitav ja meeldiv. Teoreetikud võivad kogemusest lahus lõputult vaielda Eesti kaitsevõimelise pädevuse ning ajateenistuse otstarbekuse üle, mina leian, et kogemuslikult ja puht inimlikult on ajateenistus noorele mehele asendamatu kogemus. Võiks öelda isegi – initsiatsiooniriitus, mis iseseisva elu lävel läbi tuleb teha. Ütleb ju vaga Iiobki, et kogu inimese elu on sõjaväeteenistus.

Möödunud aasta novembris tõi tee mind Maarjamaa madala, pilvise taeva varjust kaugele maakera kuklapoolele, Austraalia särava päikese alla, et üle võtta Sydney Jaani koguduse õpetaja Allan Taruste tööülesanded rohelisel mandril. Olgugi, et ühelt poolt oli kahju jätta sinnapaika kaplaniamet, tuli taoline võimalus meie pere jaoks siiski justkui taeva õnnistusena. Nimelt oli meie koos Eestis elatud aastate jooksul saanud vääramatult selgeks, et minu hiinlannast abikaasa Jie jaoks ei ole Eestimaa just sobivaim elupaik. Mitte üksnes seetõttu, et teda Tartu tänavail ikka ja jälle rassistlike kommentaaridega kostitati, vaid ka puht-klimaatiliselt nägi ta kurja vaeva meie karmides, põhjamaistes tingimustes ellujäämisega.

Valge pink kogudusemaja aias

Austraaliasse saabudes jõudsime nagu uude maailma, kus aastaajad on pahupidi, liiklus tänavail toimib „valel poolel“ ning taimestik-loomastik on oma vormides täiesti teistsugune varem kogetust. Kogu selle uudsuse keskel aga elab justkui oaasina kodune ja armas eesti keel, mida ustavalt hoiab ja kannab siinne väliseesti ühiskond.

Kunagi unistasin, et kui minul peaks ükskord olema oma kogudus, siis soovin, et selle ümber oleks väike aiake ning aias puude vilus seisaks üks pink, millel teekäija saaks jalgu puhata. Ja ennäe, õpetajana minu esimese kiriku – Sydney Jaani koguduse maja ning kirikusaal, mis asuvad vaikses kõrvaltänavas – ongi tõepoolest ümbritsetud ilusa rohelise aiaga, mille puude all seisab valge aiapink. Leian, et see oli väga õige samm, et praost Einar Kiviste omal ajal julgustas kogudust oma kirikusaali üles ehitama. Austraalia kirikud, mida sinnamaani teenistuste pidamiseks kasutati, on kahtlemata uhkemad, ent päris oma kirikusaal, kus nüüdseks juba 36 aastat regulaarselt kõlab emakeelne Jumala Sõna, on võrreldamatult kodusem ning armsam.

Jaani kogudus jaguneb kaheks pihtkonnaks – Sydney linna ning Thirlmere Eesti Küla pihtkond. Nõnda toimuvad ka teenistused korda mööda linnas ja Thirlmeres. Thirlmere Eesti Küla ehk Estonian Retirement Village paikneb Sydneyst umbes 1,5 tunni tee kaugusel ning on äärmiselt meeldiv vaikne paigake looduse rüpes. Justkui tükike Eestimaad – juba väravas võtavad sind vastu eestikeelsed tervitustekstid ning lipuvardas lehvib uljalt Eesti trikoloor.

Noori eestlasi tuleb juurde

Lisaks Sydney Jaani kogudusele teenin neljal korral aastas ka Canberra eesti kogudust. Austraalia pealinna eestlaste kogukond on küll väiksem võrreldes Sydney või Melbourne´iga, ent sellest hoolimata peetakse ka siin emakeelset Jumala Sõna jätkuvalt oluliseks ning kalliks.

Aeg ajalt tõstatatakse õigustatud küsimus, et milline on väliseesti koguduste tulevik, arvestades vananevat liikmeskonda. Kuigi ka Sydneys on tõepoolest aktiivsete koguduseliikmete keskmine eluiga küllalt kõrge, ei näe ma muretsemiseks põhjust. Noored ei ole ju kuskile kadunud. Õigupoolest näib, et Austraaliasse tuleb noori eestlasi üha juurde. Ja kuigi viimase kümnekonna aasta jooksul Eestist Sydneysse asunud noored pühapäevastele jumalateenistustele just murdu ei jookse, armastatakse kirikusaali tulla muudel puhkudel. Eesti lastering on siin mitmeid üritusi läbi viinud, hiljuti korraldasid noored siin isekeskis rinnavähi ravi toetuseks heategvusliku, rohke osavõtuga lõunasöögi.

Päriselt pole kirikust kadunud ka vanemate eestlaste nooremad järeltulijad. Oktoobris alustasime kevadise leerikursusega, kus osalevad peamiselt just noored Eesti juurtega austraallased.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus