Eesti Elu
Kristjan Järvi ja tema Absoluutne Ansambel
Kultuur 26 Feb 2010 Enn KiilaspeaEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Paistab, et perekond Järvi on oma elu eesmärgiks võtnud muusika tõlgendamise klassikalisest ultramodernseni. Arusaadavalt hoidub isa traditsioonilise muusika poole ja pojad on teineteise järel progressiivsemad. Nende ühine nimetaja on siiski, et esitatud muusika peab olema vastuvõetav ja meeldiv, alati pakkudes teatud elamust. Kristjan Järvi, olles perekonna noorim võsu, näib olevat nendest kõige progressiivsem.

Möödunud neljapäeva õhtul oli esmakordselt võimalus kuulda (ja näha) Kristjan Järvit ning tema „Absoluutset Ansamblit“ ( Absolute Ensemble) Torontos, Kuningliku Konservatooriumi uhiuues Koerner’i auditooriumis. Auditooriumi direktor tutvustas dirigenti kui soomlast!

Juba ansambli koosseis oli ainulaadne, vaevalt saaks seda nimetada kammerorkestriks. Selgituseks nimetagem instrumendid: 2 viiulit, 1 vioola, 1 tshello, kontrabass, süntesaator, elektrikitarr, klahvpillid, löökpillid, trompet, tromboon, fagott, sopran-saksofon, oboe, klarnet ja flööt. Klaveril oli kaastegev rahvusvahelise kuulsusega pianist Simone Dinnerstein.

Selliselt koosseisult võib oodata kõike. Ja nii see oligi. Programm pidi olema Bachi tõlgendamine moodsas formaadis. Energia võib esineda eri vormides, üks neist on Kristjan. Ta seisis paigal ainult siis, kui teatas publikule, et ta on eestlane, mitte aga soomlane.
Esimene pala oli Charles Colemani innovatsioon, mis baseerus J. S. Bachi kaheosalisel polüfoonilisel inventsioonil. Sellest oli võrdlemisi raske Bachi leida ja oli isegi küsitav, kas olime ikka õigel kontserdil.

Edasi kuulsime ansambliliikme Gene Pritsekeri „Reinventions“, mis hakkas juba meeldima ja peletas osa eelmisest vapustusest. Esines võrdlemisi palju süntesaatori-, kontrabassi- ja klaverisoolosid – viimased Simone Dinnersteinilt. Kõige rohkem tööd tegi aga trummimängija, sest paistab, et absoluutne muusika ei luba rütmil katkeda. Rütm (beat) valitses tervet kontserti ühel või teisel moel, peaasjalikult siiski trummidega. Rütm võis seejuures olla idamaine, ladina-ameerikalik, rock ja isegi hip-hop.

Veel kuulsime loomingut ansambli regulaarselt pianistilt, tshellomängijalt ja sopran-saksofoni mängijalt. Arusaadavalt domineerisid igas loos autorite soolod. Vahel käis mäng käest kätte jazz - stiilis nii solistide kui eri rühmade poolt. Mida rohkem kuulasime, seda enam sai selgeks, et on tegemist tõelise komponistide ja solistide ansambliga, keda hiilgavalt tiivustas ja vahel hoidis ka vaos dirigent Kristjan Järvi. Aga beat saatis seda kõike kogu aeg.

Pärast kontserti oli võimalus vestelda Kristjan Järviga. Sellest hakkas kohe silma tema hea tuju, sõbralikkus, energia ja tõeline usk muusikasse. Tema sõnul on aja raiskamine, kui muusika ei jäta enesest mingit elamust. Ka usub ta meloodiasse, mida moodsas muusikas on vahel raske leida.

Tähelepanu äratas ka tema perfektne eesti keel, olgugi et ta on Ameerikas üles kasvanud. Ta on ka nii nooruslik, et hoidusin tema vanust pärimast. Hoolimata nooruslikust välimusest ja olekust on tal seljataga Michigani Ülikool ja Manhattan School of Music.

Alles lõpuks mainisin, et tunnen Neeme Järvit juba 23 aastat ja võisin julgesti öelda, et „käbi ei kuku kännust kaugele”.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus