Kristina Kams
www.DELFI.eeEestlased on maalt pärit matsirahvas ja seda heas mõttes. Oleme kahe jalaga maa peal ja teeme läbimõeldud otsuseid, sest meis on veel säilinud see müstiline talupojatarkus. Sajanditepikkune orjaaeg on meie geenidesse salvestanud umbusu igasugu kõrgelt ametisse määratud valitsejate vastu.
http://www.delfi.ee/news/paeva...Meil ei ole oma aadelkonda või siniverelisi kes on a priori targemad, ilusamad ja kellel on alati õigus, meil ei ole kaste ega klasse. Ja mulle meeldib selline riik, kus kõigil on võrdsed võimalused ja üks hääl valimistel. See, mis meid tänaseks ümbritseb, on oma kätega tehtud ja oma peaga saavutatud.
Lugesin hirmuvärinatega hiljuti Siim Kallase tehtud ettepanekut luua uus, määratud koguga valitsemisvorm. Tõsi, mind ei üllata see ettepanek. Meenub mõni aeg tagasi meie eurovoliniku abikaasa suust kõlanud repliik, kus ta kurtis eesti rahva üle, kes ei hoia oma eliiti. See järgnes järjekordsele Siim Kallasega seotud VEB-fondi skandaalile, kus rahvas ei saanud selgitusi Kallase varasemate tegemiste kohta.
Ma olen nõus, et demokraatia ei ole lihtne ning igas olukorras parimat tulemust andev valitsemisvorm, kuid midagi paremat ja usaldusväärsemat ei ole inimkond veel välja mõelnud. Eesti on parlamentaarne riik ja väga hea, et nii on. Ajaloost õppinuna väidan, et suurim oht meie julgeolekule ja heaolule on see, et riiki puudutavaid otsuseid teeb piiratud ja valimistest mittesõltuv seltskond. Eesti riik on piisavalt väike, kõik tunnevad kõiki, 101-liikmeline parlament on täiesti piisav kogu rahva huvide esindamiseks.
Nagu on öelnud David Vseviov: "Võim on haigus, mis murrab varem või hiljem peaaegu iga normaalse inimese." Mida suurem on võim, seda suurem on hirm seda kaotada. Selleks, et vältida viimasesse haigestumist, ei tohi inimene olla võimu juures liiga pikalt. Ma usun, et viimane piir on kümme aastat - see käib ka parlamendiliikmete kohta. Siinjuures võtan mütsi maha Andrus Ansipi ees, kes loobus õigel ajal võimust ja see otsus on tema parteile ja meie elanikkonnale vaid head teinud.
Tõsi, "tavainimesed" kurdavad, et võim eemaldub rahvast ja ei arvesta meie arvamusega. Sellest sündis nn jääkeldri üritus ja rahvakogu. Ma väidan, et see kõik, ka Kallase ettepanek on asendustegevus sellepärast, et meie parament ei ole täna piisavalt laiapõhjaliselt rahvast esindav ja tarkade lahenduste otsimisele orienteeritud kogu. Me peaksime iga päev mõtlema sellele, kuidas muuta seadusi, üldiseid hoiakuid ja teadmisi nii, et meie Riigikogu täidaks oma rolli nii, nagu põhiseadus ette näeb.
Meil on parlamendiga kaks tõsisemat probleemi. Esiteks ei ole riigikogu liikmed oma otsustes täielikult vabad ja sõltumatud, nagu nad peaks olema. Riigikogu otsuseid tehakse tihi partei tagatubades, parlamendiliikmed järgivad parteidistsipliini ja hääletavad vastavalt juhistele, mitte oma parema äranägemise ja südametunnistuse järgi. Parteieliidi käskude põhjal hääletamine on mõistagi amoraalne, et mitte öelda seadusele sülitamine.
Oleme kuulnud ja näinud nö värviliste pliiatsite alusel hääletamisi nii parlamendis kui ka kohalikes volikogudes. Minu meelest peaks selline teguviis olema kriminaalkorras karistatav, sest see õõnestab meie kõige tähtsamat väärtust - demokraatiat.
Teiseks probleemiks on see, et enamik parlamendiliikmetest ei ole rahva paremad pead, vaid kaalukas osa saadikuid on Riigikokku pääsenud tänu parteikontori seatud nimekirjadele ja praegusele valimissüsteemile, kus partei esinumbrite tohutu häältearv toob esinduskogusse tundmatuid ja vähese häältearvuga saadikuid.
Ka Siim Kallas viitas oma artiklis parteide juhtimise probleemidele ja tal on õigus. See tähendab, et me peaks tegelema keerulise situatsiooni algallikaga, mitte uue, rahva tahtest mittesõltuva valitsemisvormi loomisega.
Üheksakümnendate alguses oli meil vaja teha väga palju kiireid ja radikaalseid otsuseid. Ma möönan, et sel ajal võis üheksaparteiline lainetav parlament olla kiirele arengule takistuseks ja mõneparteiline distsiplineeritud Riigikogu oleks olnud parem tööriist. Tolleaegse vaimu- ja ärieliidi märkimisväärne kaasamine parlamendiväliselt otsustusprotsessidesse andis tõhusa tulemuse - tol ajal oli otsuse tegemine isegi tähtsam kui aruka otsuse tegemine.
Kuid täna on olukord täiesti teistsugune, meie riik on hästi toimiv ja me peame tegema õigustatud ja tarku otsuseid. Sellised otsuseid saab teha vaid rahvaesindus, kus igal 101 parlamendiliikmel on personaalne, vaba, põhjendatud ja just tema piirkonna valijaid esindav arvamus.
