Kriminaalessee: Ühisjooni haldusreformi seaduse ja karistusseadustiku vahel
Eestlased Eestis 12 Oct 2016  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2016/10/48512_001_t.jpg
Kui haldusreformi seadus on jõudnud riigikohtusse, siis on ühisjoonte otsimine õigustatud. Tavamõistuses kerkib esiplaanile seaduse koostajate süülisus kohtuasjas, aga seda me veel ei tea, sest ega riigikohus ise ka ei tea – peavad asja uurima ja kaaluma vähemasti kolm kuud, nagu kuulda oli. Süü võib langeda ka hagejate kaela, aga kõige tõenäosem lahendus on, et süüdlasi ei otsita ega ka leita. Niisiis jätame süüdlase otsimise.

Läheme edasi.  § 3 haldusreformi seaduses:   „Kohaliku omavalitsuse üksus on võimeline tagama (…) kohaliku omavalitsuse üksuse elanikele kvaliteetseid avalikke teenuseid (…) juhul, kui kohaliku omavalitsuse üksuses elab vähemalt 5000 elanikku“. § 61 karistus-seadustikus: (…) vangistuse alammäär on vähemalt viis aastat. Samas § 77   (1): Eluaegse vangistusega karistatud isiku võib kohus katseajaga tingimisi karistusest vabastada, kui süüdimõistetu on karistusajast tegelikult ära kandnud vähemalt kolmkümmend aastat“.

Mis on toodud näidete alusel ühist seadustes? Ühine on kategoorilisus ja punktuaalsus numeraalsetes määratlustes, mis on asjakohased karistusseadustikus, kuid mõttetud ja isegi lubamatud sotsiaalsete protsesside puhul. Viimaste hulka kuulub elanike arv omavalitsustes, mis on ju pidevas muutumises. Haldusreformi seadus isegi ületab karistusseadustikku – murdejoon antakse ühe inimese täpsusega.

Detailne numeraalne fikseering on õigustatud ühes seaduses ja otse naeruväärne teises. Ülearuse täpsuse tagaajamisel astusid seadusetegijad samasse ämbrisse kui kuulsa satiiriku Mihhail Zoštšenko kangelased. Nemad kehtestasid Kesk-Volgamaa sidevalitsuses praaginormid korrespondentsi jaoks ehk trahvimäärad kirjade kaotsiminekul. Nende järgi lubatakse karistamatult kaotada kaksteist protsenti lihtkirjadest, kuus protsenti tähitud kirjadest jne. Miinimumkao kriteerium telegrammidel oli alates 4 % . Zoštšenko kiitis tegijaid: „Mitte kolm ega viis. Vaid neli. Misike peensus, kas märkasite?“

Bioloogiliste ja sotsiaalsete protsesside kirjeldamisel tuleb arvestada näitajate paratamatu hälbimisega. Näiteks erütrotsüütide ja leukotsüütide hulk. Kolmekümnendatel aastatel oli Harjumaa 12 arstijaoskonnas keskmiselt 7000 elanikku, suurimas 14 700 ja vähimas 4200. Kuidagi ei kõlba omavalitsusüksuse miinimumsuurus 5000 elanikku. Zoštšenko stiilis võiks küsida – miks mitte kriteeriumiks pole 5001? Või 4999? Isegi kui 5000 oleks sõnastatud „viis tuhat“, oleks see veidi vähem silma torganud ja mõista andnud võimalikke kõrvalekaldeid.

Seaduses lubatud erandid ei korva nimetatud puudujääki. Valdades on nüüd kõik pandud tiirlema ümber 5000. Seda kiirendab piitsa ja prääniku rakendamine valitsuse poolt, mis sahkerdamine üksisiku puhul vajaks karistusseadustiku abi. Lõputud läbirääkimised on halvanud tavalise elurütmi. Kiites Märjamaa suurvalda, ei märgata elu hääbumist perifeersel Lauknal. 80 protsendil Eesti omavalitsustest on elanikke täna vähem kui 5 000. Kas neist kõik ei tule omadega toime? Sauga vallas on veidi üle nelja tuhande elaniku ja seal on kõik olemas. Miks on vaja sundida Saugat kellega ühinema?! Kas selle pärast, et omavalitsusüksusi on kergem „juhtida“ ehk allutada, kui nad on omavahel tülli aetud?
Kust sai alguse saatuslik miinimumsuurus 5000? Kontseptsioon ütleb, et minimaalne elanike arv 5000 elanikku on erinevate ekspertide hinnangul vähim, mille juures (arvestades ka rahvastiku prognoosile tuginevaid demograafilisi muutusi) on võimalik KOVil tänaste seadustega kohustuslike teenuste korraldamist efektiivselt ja pikaaegse stabiilse kvaliteediga täita ning tegeleda omavalitsuse arendamisega. On see ekspertide soovunelm või ekspertide uuringutele tuginev teadmine? Paistab, et pigem soovunelm, sest miks nad ei soovitanud kasutada kriteeriumide kompleksi (näiteks asukoht, senine edukus, demograafiline struktuur, tulubaas jt), vaid mindi kõige lihtsamat ja ohtlikumat teed – 5000 elanikku. Või mõjutati eksperte ka nii tuttava piitsa ja präänikuga? Paraku läksid kaasa ka Riigikogu targemad pead. Arnold Toynbee ütleb: „Inimkond vajab ühtsust, kuid valdava ühtsuse sees võib ka endale lubada natuke varieeruvust, ja tema kultuur on seeläbi rikkam“.
Advokaadibüroo Varul 08.08.2016: „Haldusreformi seaduse §-s 3 ette nähtud omavalitsus-üksuse miinimumsuuruse kriteerium (5000 elanikku) on vastuolus põhiseaduse §-dest 154 ja 158 tuleneva KOV õigussubjektsuse garantiiga“. Eks Riigikohus otsustab, kas on või ei ole vastuolus põhiseadusega. Aga juba täna saab öelda, et miinimumsuurus 5000 elanikku on vastuolus loodusseadustega. Aktuaalseks jääb Toompea Haridusseminaris 2010.a. käsitletud oskuspädevuse pilootuuringu esimene järeldus: Haridus- ja võimuinstitutsioonide oskuspädevus komplitseeritud probleemide lahendamisel on madal või puudub üldse. Kogu kriitilises ja tõenduspõhuses ilus saab seda lugeda koos tuttavate kangelaste nimedega äsjailmunud raamatus „Perekonnast, kodust, põhiseadusest ja riigist“, mille võrguversioon on saadaval Digaris.

Jaak Uibu D.Sc,Ph.D.
Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant



12. oktoobril 2016
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus