12. august 2015,
Kaisa Gabral, Äripäev
Foto: Andras Kralla
Ma mõistan kreeklasi paremini kui eestlasi, sest nad hoiavad kokku ja seisavad enda eest, isegi kui kogu Euroopa on nende vastu. Erinevalt eestlastest, kes pelgavad muutusi, kirjutab ajakirjanik Kaisa Gabral.

Kreeklased julgevad arvata teisiti kui teised. Vaatamata suurele võlakoormale ja survele ütlevad nad välja, mida mõtlevad, ning ei kirjuta alla igale Euroopa Liidu otsusele või ettekirjutusele. Nad püüavad leida oma tee.

Tõsi see on, et Kreeka on pillavalt elanud. Tõsi on ka see, et Kreeka valitsused on olnud korrumpeerunud. Raha on jõudnud osa inimesteni, kuid kindlasti mitte kõigini. Osa kreeklaste palgad on paremad kui eestlaste omad. Pensionidki enamasti suuremad. Kuid kreeklased teevad ka palju tööd ja hoiavad ühte.

Kreeklaste traditsioonid ja ühtehoidmine lööb pidevalt välja, sellal kui Euroopa neile uusi päitseid pähe panna üritab. Tõsi see ju on, et võlg on võõra oma ja tuleb tagasi maksta. Kuid miks anti võlgnikule uuesti ja uuesti laenu? Kui targaks saab pidada kedagi, kes toidab kätt, mis peagi otsast kukub või maha raiutakse? Isegi siilile on juba selge, et Kreeka oma võlgu ära maksta ei suuda. Küll aga kardab Euroopa kaotada kontrolli selle piirkonna üle ning poliitilist ebastabiilsust, mis võib sellega kaasneda.

Eestlane köhib vaid siis, kui venelane ei kuule

Kreeklane ütleb välja, mida mõtleb, ja seisab selle eest. Eestlane ei julge aga paljusid asju välja öelda. Isegi mitte muutuste poolt hääletada. Me kardame kõvasti köhida, sest äkki venelane kuuleb. Me kardame öelda midagi valesti, mis võimulolijaid pahandada võiks. Näitasid ju kas või hiljutised riigikogu valimistulemused Eestis seda, et inimesed ei hääletanud muutuste poolt, vaid selle poolt, et kõik jätkuks samamoodi. Ometi oli kohe varsti jälle kisa lahti ja virin suur, et miks pole nii või miks pole naa.

Ma ei mõista, miks eestlased virisevad, kui keegi midagi muuta ei tahtnudki. Mugav on istuda oma turvalises mullis ja pealt vaadata, kuidas Eesti konkurentsivõime edetabelites kohti kaotab ning rikaste ja vaeste vahe suurenemise edetabelis ettepoole rühib.

Kreeklased seevastu tahavad oma tingimusi võlausaldajate nõudmistesse sisse pikkida, mis peaks ju sellises mängus normaalne olema. Laenuvõtjast ei pea ju saama pelgalt ori, kes on sunnitud kaotama kultuuri ja isikupära?

Märkmed: