Minu Kata on üldiselt üks peris täitvärki eit, kui nii erapooletult ütelda, aga tal käivad kah vahel imelikud ood peal, nii et ikke naisterahvas, noh. Vata naisest sa ei tea ju kunagi, kuda sa temaga pead olema vai kudas kõnelema, ta võib sind alati üllatada. Ükspäe on elus inglike, õrnust ja oolitsust täis; teine ommuku vaatad, et sel on ristimise aegu vanakuri ise vaderiks old. Mõtled irmuga, et kuda selle seltsis päeva õhtale saad.

Nojah, see oli niisama kõnelda ja vilusohveerida, rohkem teiste pealt maha kirjutatud nigu koolis rehkenduse tunnis. Meie peres seda probleemi ei ole. Kata on läbi ja läbi talutüdruk, kartulivagude vahel pole kapriisidel kohta. Teab täpselt, kuna klimbisuppi keedab ja kuna mulgikapsad ahju auduma paneb, perenaine mis perenaine.

Aga vata just söögist see asi meil akkas. Ma ei tea, kas mõni sõbranna talle telehvoni kaudu selle parmu pähe pistis vai suskas keski talle vale surnaali pihku, aga kuskilt ta oli kuuld, et kui tahad oma tervist oida, siis jäta sült ja sealiha kus see ja teine, jära aga pähklisi. No kas see mõne inimese jutt on. Ega ma orav ega orangutank ei ole, et ennast tõrudega toidan. Sihukest juttu ei tasu taluinimesele kõnelda, kelle organismus vennaihuga arjund.

Ega minul kedagi pähkli vasta ei ole. Neid oli poisikesest peast kena korjata ja ammastega said koore katki kah, pold aamert ega tangisi tarvis. Aga need olid niisama nosida ja näksida, peristoiduks tahtsid ikke kuuma kardulast ja krõbedat liha vai praetud latikat. Aga Kata äkki nigu ära tehtud, ikke et „vanamees, kui sa elada tahad, siis toitu tervislikult“. No muidugi ma tahan elada, kel see koolemisega kiire on, aga mis elu see on, kui enam inimese moodu süia kah ei saa. Käraka keelas tohter ammu ära.

Kas teate, Ärman päästis mu ära, oh seda kultse südamega poissi küll. Trehvas just uksest sisse astuma, kui Kata uut söögisedelit kokku seadis. Vata neid pähklisortisi on nüid ju nõnna palju. Meil kodu pold muud kui sarapuupähkel ehk siinmaa keeli eiselnatt. Aga kus siin on maapähklid ja kookuspähklid ja India ja Prasiilia pähklid, siis veel mandlid ja pistaatsiused. Igaüks eraldi pidada miski äda vasta ea olema ja kui veel kõik kokku panna – oi jeerum! Eks Ärman püidis minu tilemma näoilmest kinni ja ütles Katale, et ärgu ta jumala pärast Kreeka pähkelt ostku.

Kata jäi kuulama ja poiss rääkis edesi, et Kreekamaa on omadega pankrotis ja see pidada olema sihuke pähkel, et annab tervel maailmal pureda. Kreeka ju Euroopa Liidus ja Eestimaa muidugi kah. Kreeklastel eurusid netu, aga Prüsselis oli keski kuulutand, et eestlastel kõik räästaalused eurusid täis, korjaku aga kamaluga kotti ja kantku Kreekamaale, et meie uued kaasmaalased saslõkinälga ära ei sureks.

See jutt võttis Katal tuule purjedest, keeras eeringapurgil kaane pealt ja pani kardulapoti tulele. Meie mehed pilgutasime teineteisele silma ja pidasime peenikest naeru.

Märkmed: