Vaba Eesti Sõna toimetaja Kärt Ulman esitas Riho Västrikule mõned küsimused.
Miks otsustasid osaleda Kanada Metsaülikoolis ja palju teadsid enne Metsaülikoolist?
Olen Metsaülikoolist kuulnud siit sealt. Mõned tuttavad on 90ndatel osalenud. Tundus huvitav. Eelkõige oli huvi leida hea põhjus Kanadasse naasmiseks.
Räägi paari sõnaga, millega hetkel tegeled?
Ma töötan täiskohaga kahes ettevõtmises: oma stuudios Vesilind ja Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia, kommunikatsiooni ja kunstide instituudis (lühend. BFM). Seega jagub tegevust 16 tunniks ööpäevas. Koolitan dokumentalistikaüliõpilasi, toodan kolleegide filme ja olen ka ise režissöör. Lisaks uurin Eesti nõukogude perioodi dokumentaalfilmi ajalugu. Praegu on Vesilinnul töös kümmekond dokumentaalfilmi.
Oled Toronto publikult tuttav EstDocsi filmifestivali kaudu, kas on sul ka praegu põnevaid filmiprojekte käsil?
Ma ise teen lühidokumentaalfilmi liitlasvägede saabumisest Tapale, nähtuna läbi tapakate silme. Koos leedukatega teeme dokki tütarlastest, kes on vabatahtlikult asunud sõjaväeteenistusse ja küpsevad neis oludes naisteks. Lätlaste ja leedukatega teeme dokki balti dokumentalistika uuest lainest 1960ndatel (see on ka minu teaduslik uurimisteema), dokki teema ka Eesti Kunstiakadeemia saagast, Emajõe-Suursoost ja „lendoravasõjast“ (selle loomakese kaitsmine on ühe osa ühiskonnast leppimatult üksteise vastu meelestanud). Üks töö on pooleli ka Venemaal.
Meie õpetame autorifilmi kontseptsiooni. Õpetame oma üliõpilasi väljenduma filmikeeles, nägema kujundeid ja püüdma nende abil edastada narratiivi. Faktuaalsele dokumentaalfilmile pöörame me oma õppes vähem tähelepanu, sest seda peaks eelkõige tegema ajakirjandusõpe. Mul on võimatu kõikide üliõpilaste nimel öelda, mis neid kõige rohkem huvitab. Iga autor on unikaalne, oma maitse ja huvidega. Me suuname igatahes neid nägema sügavamale inimese sisse, kui see mis pealispinnalt paistab. Kas nad inimhinge insenerideks saavad või mitte, sõltub juba igaühe andekusest ja ka asjaoludest.
2016.a. said Eesti Kultuurkapitali preemia kui aasta produtsent pühendunud töö eest dokumentaalfilmidega, muuhulgas ka sinu produtseeritud ja mitmeid preemiaid võitnud Ants Tammiku doki "Habras maailm" eest. Seda poeetilist nägemust Eesti soomaastikest nimetas Postimees Eesti enda „Koyaanisqatsiks“.
Ants Tammik osales BFMis minu dokumentalistika loengus. Ta ise õppis operaatoriks. Nägin tema pühendumust dokfilmile, eriti loodusdokile ja olin rõõmuga nõus teda kooli lõpetamise järgselt enda tiiva alla võtma. "Habras maailm" on puhtalt Antsu idee, selle esialgne pealkiri oli "Soo". Poiss filmis 3 aastat. Alguses läks meil ka produktsioon hästi, aga siis kui oli aeg tootmisraha taotleda, pöördus õnn. Õnneks KULKA eraldas siiski ka tootmisraha ja nii saime säästueelarvega filmi valmis teha. Rõhutan, et eelkõige tegi selle valmis Antsu sihikindlus. Siis tulid preemiad ja rahvas käis ilusasti filmi kinos vaatamas.
Mis Eesti loodushoius ja keskkonnaküsimustes on sulle südamelähedane, mida peaks rohkem teadvustama?
Praegu olen mures, et erinevad seisukohad keskkonnaküsimustes erinevad radikaalselt. Poolt ja vastu ollakse tingimusteta ja äärmuslikult. Kui sa ei mõtle nii nagu meie, saad külge sildi. Vastaspoolt süüdistatakse demagoogiliselt, oma sõnade õigustamiseks kasutatakse populismi, kontekstist eraldatud fakte. Meie valmiv dokk „Lendorava sõda“ (rež. Heli Tetlov) on just selline kaasus. Ühe väikse imetaja tõttu on tülli pööranud hulk inimesi, kokkulepet ei paista kusagilt. Kui kokku saadakse, siis räägitakse, aga ei kuulata. Sümfooniline kakofoonia. Kõrvalt vaadates saan aru mõlema poole seisukohtadest ja imestan, miks ei otsita kompromissi, sellist mis oleks eri pooltele vastuvõetav.