Kuidas seletada seda, et Kotkajärve püsib elujõulisena? Vastus on lihtne, aga mitte just liht-eestlaslik. On jäetud enese huvid tahaplaanile. Erinevad lipkonnad, juhid, indiviidid, pealekaupa juriidiline omanik Toronto Eesti Skaudisõprade Selts, on suutnud ühiselt hallata maa-ala – seda isegi siis, kui lipkondadel on oma hooned, suvilaomanikeiga on olnud vahest vajadus heas mõttes maad jagada, ja kohaliku valitsusega on pidanud teravalt arvestama. Jah, ühenduses on jõud, ja seda saab vist vaid ainult skaut/gaid põhimõtete jälgmisega seletada.

Eks meil igal ole oma arvamus mõnel teemal. Kuid kui tegemist noorte kasvatusega, ja kindlaks tuleb teha, et nende kasvatusmaa on korras, siis on abikäed olnud ajalooliselt alati olemas, isegi kui võis olla isiklikke lahkhelisid. Seda on olnud tunda mõne juhi lähenemises, kes teise juhi arvamust tingimata ei talu, aga neelab alla isikliku ühiste huvide saavutamiseks.

Kuidas muidu oleks olnud kõikide nende aastakümnete jooksul viia läbi loendamatud talgud, laagrid, otsused, (selliseid, mis näiteks halvavad Kanada tänapäevast ühiskonda). Eks vaid arusaamine, et teeme noorte huvides mida vaja, toriseme saunas või toidulauas kui tarvis, kuid jätame isikliku kõrvale.

See seletab mitmeti, miks nii mitmed praeguse Toronto ühiskonna juhtisikud on tunnetanud skautliku kasvatuse mõju: ühistöö viib kaugemale kui isiklik huvi. Kotkajärve oli ja on selline paik, kus pidi langetama otsusi, mis alati kõigile ei istunud. Ent kui otsus oli juba aastakoosoleku protokollis, siis seda jälgiti. Seda sai näha suurlaagrites; seda sai näha siis kui, näiteks, pärast sauna mahapõlemist ühineti selle uuesti ülesehitamiseks; ka siis, kui köögi küsimused vajasid ekspertiisi ja häid käsi, et tagada laagriajaks tasemel infrastruktuuri, rääkimata toitlustusest.

Kindlasti mäletab nii mõnigi lugeja TESSi aastapeakoosolekute aegseid teravaid küsimusi. Kuid nende ajendiks oli ühishuvi. Et kas meie lapsed – või lapselapsed – saaks ikka nautida Muskoka õppe- ja mängumaad. Kuna gaidlus ja skautlus pole mitte ainult rividrill, vormid, sõlmed ja ülevaatus, vaid on peamiselt siiski selleks, kuidas rõõmsalt, lauluviis suul, õppida rahvuslikult olemist, olla ühiskonna panustavliige, seda loodust armastades, ja ligimest toetades.

Ehk siin ongi Kotkajärve 60-juubeli tähistamise saladuseiva. Kui juba hellakesena, hunduna, pidid sõbraliku abiga sääsepilves telki püstitama, väliköögis skaudi/gaidina igale telkkonnale toitu valmistama, suurlõkkel kõiki teisi lõbustama, süda samas puperades, siis võiks arvata – ei konstanteerida – et õpiti Kotkajärvel seda, kuidas olla suurema kogukonna osa.

Elades võõrsil, rääkides eesti keelt, huvitava nimega, ei olnud lihtne 60, isegi 20 aastat tagasi. Kanadas on need olukorrad muutunud, tänapäeval ei pilguta keegi silma, kui on lapsel kummaline nimi. Usun aga, et need kes Kotkajärve 60 aasta jooksul laagrites käisid, olid palju paremini ettevalmistatud, kui need, kelle vanemad olid valinud oma lastele anglitseeritud nimed, ning hoidsid neid vaka all, sissesulamise huvides.

Viimaks: ei saa jätta mainimata, et Kotkajärve kuue aastakümne ajaloo jooksul on olnud juhte, keda tänapäeval peaks kõrgelt kiitma. Paraku on nimekiri nii pikk, et seda ei suuda tehagi, ja ei sooviks mõne väärika unustamist. Kui piirduksin sellega, et mina ei ole veel sellist gaid- või skautjuhti kohanud, kes poleks ikka noore peale mõtelnud – või veel, et neid on palju olnud – kas pole siis põhjust Kotkajärve juubelit tähistada, ja kui vähegi võimalik, juubelipidustustest osa võtta! (Seda tähistatakse eeskavaliku tegevuse, õhtusöögi ja suurlõkkega 17. augustil, laagris ja Metsaülikoolis olevatele on sissearvestatud. Külalistele on osavõtumaks $20). Kuid tulge kõik, kellele Kotkajärve on südames!

Märkmed: