Kotkajärve 60: Sõjaväeõppustest
Eestlased Kanadas 25 Jul 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Kotkajärvel on selle kuuekümne aasta jooksul, kui eestlased on seda maa-ala hallanud, toimunud igat sorti laagreid – suuri, väikeseid, maailma-, rühma-, suve- ja talilaagreid. Ja vähesed on teadlikud, et laagrites pole alati tingimata olnud vaid eestlased.

Selgelt on parim näide 1977. a „Harmony” - rahvusvaheline suurlaager, kus eesti skaudid ja gaidid kostitasid ukrainlasi, leedulasi ja poolakaid. (Kui keegi mäletab lätlasi, tuletage mulle meelde, nad olid vist väga vaiksed!) Sellest laagrist meeldejäänumaite hetkede hulka kuulus, kuidas eesti skaudid saunalavalt ukraina skaute leiliga kihutasid, ise lausudes: „See pole kellegi kuum saun, isa kütab kodus kuumema…”

Vist vaid väga teravate silmadega Kotkajärve külastajad on tabanud Sääsesillale lähenedes teeviita, millele kirjutatud „pirts”. Ei, tegemist pole ega polnud tujuka preili juurde teejuhisega, vaid läti keeles tähendab see sauna. Silt sattus sinna, kuna lätlased üürisid mälu järgi juba enam kui 20 aastat tagasi Kotkajärve laagrialad oma suurlaagri pidamiseks. Ning ega lätlane eesti keelest aru saa… Ja silt jäi nende auks puu külge nende keelevõhiklust meelde tuletama.

Ent kes teab sellest, kuidas tollases kõnepruugis neegrid - või kuidas neid tänapäeval korrektselt nimetada, tumedanahalised pole ju kõik vaid Aafrikast Kanadasse tulnud – Kotkajärvel relvadega sõjamänge pidasid? Ja veel talvel? Meie ajakirjanduses oli sellest 1970ndate lõputalvel natuke juttu küll, aga kes usuks nüüd? Ja mis roll oli seal eestlastel, ning kes lubas neid relvastatud noormehi, kes õnneks gängsterid polnud, Kotkajärvele?

Peamise süü saame veeretada politseiniku kaela – jah, just võmmi, sellise, kes tänapäeval kahtlaseid tegelasi Toronto padrikutes taga ajab. Nimelt Arvi Tinits, kes tollal Toronto politsei teenistuses, hiljem Ameerikas raadioajakirjanik ja lõpuks veel ka Vaba Eestlase peatoimetaja, oli ka laskeinstruktoriks Governor General’s Horse Guards (GGHG) kadettide juures. Meie keeli Kindral-kuberneri Ratsakaitseväe noorsõdurite üksuse kuulikardavoi.

GGHG on Kanada kuulsaimaid väeüksuseid; seal kadetiks, noorsõduriks olemine oli uhkuseasi, väljaõpe oli kõrgel tasemel. Kuna Kanadasse kuulub teadagi polaarpiirkond, siis oli vaja noorsõduritele ka talvist praktikat korraldada. Ning Arvi Tinits tuli selle mõtte peale, et saaks vajaliku lumise sõjaväeõppuse Kotkajärvel läbi viia. Pärast seda, kui sai Kotkajärve poolsete asjapulkadega asjad jutti aetud, oli vaid küsimuseks, et kus oleks lahingutander. Õigemini, sõjaväemängu asupaik.

Leiti sobiv koht Koprajärve lähistel, lasketiiru lähedal. Ent kas osalesid vaid GGHG noored ja Arvi? Ei, eestlasi oli abiks enamgi. Kuulusin kaudselt nende hulka, koos väga hea sõbra Alar Allasega. Olime TRENTi kultuuripäevadel, kus esilinastus Alari tehtud film – GGHG noormeestega Kotkajärvel toimunust. Arvi oli Trendi Ülikoolis korraldatud päevadel samal teemal lektoriks; sattusime kolmekesi ööseks samasse ühiselamutuppa. Niisiis oleme kolmekesi isegi pitsi viina koos võtnud, head pilsneri peale rüübanud, kuigi skaut tohib seda teha ainult erariides. Nagu võmmgi. Mingi oluline kontakt oli pärast elamust ka odramärjukese kaudu saavutatud.

Arvi mureks oli olnud suusatreening. Noh, Alariga olime mõlemad oma-arust juba sündinud nii, et ühes käes suusakepp, teises suusamääre. Otsa, loodeti filmi teha üritusest, ja Alar oli selleks kibe käsi, mina vaid – juba tulevikku ette aimates, - tubli kõikevajalikku sisaldava kotikandjaks valmis.

Rohelised kamuflaazh värvis sõjaväebussid (mis talvel paistsid vaid silma!) tõid kadetid kohale. Mälu järgi oli hästipäevitunuid vaid käputäis, aga siiski, nagu Arvi silma pilgutades mulle ütles, ei tea, kuidas need noorsandid ennast lumme peidavad. Sõjaväe poolt oli varustus – koos relvadega, ainult laskemoona ei olnud – samuti Kotkajärvele toimetatud.

Talv oli olnud lumerohke, noorsõdurid ukerdasid pea nabani hangedes laagrit püstitades. Mis tähendas samuti, et noormehed vajasid lumeräätse, suusatamisinstruktorit polnud tarvis. Oli aga pilt! Valged telgid, valged katterüüd, võis aimata, et soomlaste Talvesõda kulges samuti. Ent siin olid kanukid õppust saamas, veel pakasemas, kui ehk oli harjutud. Ja mahv oli nagu sõjaväes ikka – Alar filmis ja mina vaatasin ammulisui pealt, kuidas vutt-vutt said telgid, köögid, latriinid paika. Siis oli küll hea meel, et olin sündinud ajal, kui ei pidanud, relv käes, minema isamaa kaitseks lumisele maastikule.

Alar elab nüüd Saaremaal, ei tea, kas tal selle filmi originaal on ikka olemas. Kui on, siis oleks ehk põnev seda kas EstDocsi raames või mujal kunagi taaslinastada. Pean kurbusega nentima, et Arvi Tinits pole juba aastaid enam meie hulgas. Küll oleks olnud tore temaga arutada tänapäeval, taas õllekannu seltsis seda, kuidas tõmmud proovisid Kotkajärve talvisesse maastikku sulada…
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus