17. veebruaril kuulutas Kosovo ennast ühepoolselt iseseisvaks riigiks, eraldudes Serbiast. Viimase reaktsioon sellele sammule oli kergesti prognoositav – Serbia politsei esitas Kosovo presidendile, peaministrile ja parlamendi esimehele süüdistuse liba- ehk võltsriigi loomises Serbia territooriumil ning Serbia valitsus ja parlament tühistasid Kosovo iseseisvusdeklaratsiooni. Mitmel pool Serbias puhkesid rahutused. Meenutagem, et 90% Kosovo elanikkonnast on albaanlased (peamiselt moslemid) ja vaid 10% serblased (ortodoksid).

Kosovo iseseisvusdeklaratsioon järgnes kahe aasta vältel peetud intensiivsetele, ent lõpuks nurjunuks osutunud NATO ja Euroopa Liidu egiidi all toimunud läbirääkimistele. Üldise arvamuse kohaselt peaks Kosovo iseseisvumine tulema kasuks kogu piirkonna stabiilsusele ja tooma ehk lõpuks ka lahenduse tulena tuha all hõõguvale konfliktile Serbiaga, kuid on teisigi arvamusi.

Kosovo ootab nüüd, et maailma ülejäänud 192 riiki tunnustaksid tema iseseisvust. Kui mitmed Euroopa suurriigid, USA jt. tõttasidki seda kohe tegema, on paljud jäänud ka äraootavale seisukohale, ja mõned, sh. Venemaa, otsustavalt selle vastu.

Venemaa on alati kategooriliselt eitanud Kosovo iseseisvuse pürgimusi. Ei maksa unustada, et venelased ja serblased on hõimuvennad – mõlemad slaavlased. Vene välisminister Sergei Lavrov hoiatas kolmapäeval telefonitsi USA välisminister Condoleezza Rice’i, öeldes, et Kosovo iseseisvusdeklaratsioon ohustab rahvusvahelist stabiilsust. Vene relvajõudude ülem kindral Juri Balujevski ütles, et Kosovo iseseisvusdeklaratsioon rikub rängalt 1945. a. Jaltas ja 1975. a. Helsingis kokkulepitud piiride puutumatuse printsiipi. Ta küsis mh: „Miks Kanada Kosovo tunnustamisega ei kiirusta?“ Ja vastas: „Sest neil on endal Quebec.“

Mitmed Kosovo iseseisvuse vastu seisvad riigid kardavadki, et see sündmus võib luua samalaadseid miniriikide väljakuulutamisi nende enda „põues“. End Gruusiast sõltumatuks kuulutanud, ebamäärase autonoomse staatusega Abhaasia ja Lõuna-Osseetia palusidki juba Venemaal ja ÜRO-l oma iseseisvust tunnustada, viidates Kosovole.

Ajakirjanik ja Eesti end. suursaadik Venemaal Mart Helme kirjutab 18. veebruari Eesti Päevalehes: „Eesti on Kosovo tunnustamise mõttes vene vähemuse tõttu küllaltki keerulises olukorras ja nagu teada, siis Kirde-Eesti on eestlastega suhteliselt hõredalt asustatud.“ Ta juhib lugejate tähelepanu võimalusele, et Eesti venekeelne vähemus võib üritada samuti „Kosovot teha“. Eesti valitsus tunnustas Kosovot iseseisva riigina 21. veebruaril.

Venemaa presidendiks kandideeriva Liberaaldemokraatliku partei esimehe Vladimir Zhirinovski arvates on aga Baltikumi venelastel õigus Kosovo eeskujul luua oma Russkaja Pribaltika riik. Ta on seda ideed küll varemgi propageerinud.

Kui Serbia albaanlastel on õigus oma riigile, siis miks ei peaks sedasama saama näiteks Hispaania baskid jpt? Küllap just sellega on seletatav, et Hispaania, Kreeka, Küpros, Bulgaaria, Rumeenia ja Slovakkia, Sri Lanka jt. on juba teatanud, et ei tunnusta Kosovot iseseisva riigina.

Veel üks aspekt. Miks peaks Balkanil olema kõrvuti kaks Albaania (albaanlastega asustatud) riiki?

Paljud vaatlejad ja poliitikud on ka veendunud, et tekkinud olukord võib aastaid kestnud vastuseisu Serbiaga hoopis külmutada või koguni viia uute verevalamisteni.

Teised toonitavad, et Kosovo iseseisvuse väljakuulutamine pole kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja ÜRO Hartaga.

Anne Applebaum analüüsib 19. veebruari Washington Post’is Kosovo lähiajalugu ja iseseisvuse väljakuulutamise võimalikke tagajärgi, toonitades esmalt, et Jugoslaavia sõjad said alguse just nimelt Kosovost, mitte Bosniast ega Horvaatiast. Ta toob esile ka Serbia ekspresidendi Slobodan Milosevici julmi repressioone 1980ndate aastate lõpus. Küllap mäletame meiegi teleriekraanilt nähtud poliitilist, humanitaarset ja majanduslikku kaost Kosovos – põgenikevoore, nälginud ja piinatud sõjavange, massihaudu, mosheede põletamisi jne. Milosevic surus armutult maha Kosovo esimesed arglikud iseseisvumise katsed. Võimalik, et see kõik on andnud Kosovo albaanalastele inspiratsiooni, ja magus tasumise tund on ehk juba alanud. Milleni see võib viia, on võimatu ennustada.

Tegemist on igal juhul unikaalse olukorraga, mis nõuab ka unikaalset lähenemist, nagu rõhutas Briti välisminister David Miliband.

Kosovo probleemid pole muidugi iseseisvuse väljakuulutamisega lõppenud. Ligi 40%-line töötute armee, vaesus, korruptsioon ja kuritegevus on seda piirkonda iseloomustavad märksõnad. Euroopa Liit vaatab aga juba tulevikku ning on lubanud lähema 4 aasta jooksul investeerida Kosovosse miljard eurot, et „tõsta Kosovot jalule“.

Loodame, et see õnnestub ja Kosovo iseseisvuse kahe- või enamateraline mõõk pannakse tuppe. Aga äkki töödeldakse see isegi adraks?

Märkmed: