Korporatiivne ühiskonnaareng teel enesehävinguni. FB (2)
Arvamus 06 Nov 2014  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Emil Rutiku

Meie korporatiivne ühiskonnamudel on kui kompartei , natsism või kirikukord, mis allutab ühiskonna erinevad kihid kiht kihi järel enda toimimisloogikatele. Siinkohal ei pruugi selle süsteemi sees olevad elemendid teadagi et töötavad vaid korporatsioonide huvides. Nii ongi juhtunud et meie ühiskonna tegevusalgoritmi allubki vaid korporatiivsetele huvidele. Sellise ühiskonna ideaalid on ülesehitatud majandus kasvule ja kasv on omakorda ülese ehitatud tarbimisele. Selline käitumine on iseloomulik parasitaarsele organismile või kiskjale, kes murrab nii palju kui jaksab mitte nii palju kui elutarviduseks vaja on, või kui rott viljasalves kes rikub rohkem kui süüa jaksab.

Korporatiivne riik on peamiselt korruptiivne sest sissetulekute vahed inimeste vahel suurenevad, levib kihistumine ja see sillutab teed korruptsioonile. Selles riigis on müüdavad nii poliitika, selle poliitika poolt loodud seadused ning moraalinormid. Korruptiivsele riigile on omane et riik ei toimi rahva huvides. Selles kontekstis on korruptsioon sootuks laiem mõiste kui altkäemaksu andmine. Mida suuremad on sissetulekute, teadmiste ja võimaluste vahed korporatiivsem ja korruptiivsem on riik.

Korporatiivse tulu saamise allikaks on peamiselt tooraine, sellest toodete valmistamine, liigkasuvõtmisel baseeruv kaubandus ja pangandus. Kui toorainet napib või on see väikese väärtusega siis seda suurem on surve teenida inimese arvelt sest kasumijanu vajab rahuldamist. Korporatiivses ja korruptiivses ühiskonnas on peamise tulu saajaks vahendajad mitte tootjad. Näitena on võimeline hiina õmbleja tegema T särgi peotäie riisi nimel et sellele maailma teises otsas, firmamärgi embleemi külge kleepides, seda sada korda kallimalt müüa. Samas loob see võimaluse korporatsioonidele importiva maa tavakodanikku madalate palkadega lõputult peetida. Seda mõttelaadi jätkates pole Indias lasteaedu ja koole, järelduvalt pole ka meil neid maapiirkondadesse tarvis, sest targal inimesel on suurem tõenäosus ise toimetulekuks ja teda on raskema korporatiivsetele huvidele allutada. Kui koole ja lasteaedus pidada siis need peavad olema suured, just täpselt sellised nagu korporatiivne ühiskond vajab. Seega tuleb korporatiivse korruptiivühiskonnaga harjutamist juba alustada juba varases nooruses.

Valikud selles ühiskonnas määratakse tugevama õiguse alusel. Suuremal ja tugevamal korporatsioonil või riigil on suurem mõju väiksemate seadusandluse muutmiseks ja veel parem kui korporatsioonid oleksid rahvusvahelisusele viidates üldse väljaspool seadust ehk puutumatuse, kättesaamatuse ja süüdimatuse tsoonis, nagu rootsi pangad siinse kapitali väljaveol. Väikeriikidest ja ettevõtetest saavad seega tooraine ja inimkapitali doonorid suurematele ja tugevamatele. Demokraatiast ja teadmistepõhisusest ei saa nende riikide puhul juttugi olla sest odavtootmine ja seda toetav odavpoliitika ei vaja kõrgtehnoloogiat ega rahvavõimu. See on ka põhjus, miks nõukogude riigis sai alguse uutmine mis viis superriigi lagunemiseni ja miks meie teadmistepõhise riigi kampaania eksisteerib vaid sõnades.

Korporatiivühiskonnale on omane et suurematel allumist tuleb reserveerida igati positiivse noodina sest nii saab koondada väiksele alalae palju töökohti ja maksimeerida kasumi saamist. Seda et paljud selle korporatsiooni töölised peavad enda kodud maapiirkondades mädanevate ja mahapõletatavate majadena maha jätma reserveeritakse kui paratamatust. Tegelikkuses maksavad aga töölised ehk tootmisahelea nõrgim lüli sellisel viisil kinni korporatsioonide kasumit.
Korporatiivühiskonnale on loomulik et kõige suuremaks maksumaksjaks kujuneb tööline ehk kõige nõrgem lüli, kellest jõud üle käib. Nii oli nõuka ajal ja on ka praegu. Seega tekib vaid küsimus mis siis on muutunud selle 20 aastase iseseisvusaja jooksul? Tuleb välja et ühed korporatsioonid on asendatud teisega. Riiklikul tasandil on aga ühe klanni võim on asendatud teise. Rahva ligipääs toodetele on jäänud siiski nigelaks, kui siis pärsiti seda toodete puudumisega, siis nüüd vaesuse kaudu sest raha toodete ostmiseks on 5x vähem kui Euroopa liidu keskmiselt. Kui siis olime kaupade tootjateks siis nüüd kõlbame vaid turujääkide tarbijateks, sest meile on selgeks tehtud et suurkorporatsioonid oskavad toota paremini kui meie. Väliskaubanduse negatiivset tasakaalu saab sellises olukorras leevendada läbi pärismaalaste varade müügi ja murdosana ka läbi euroabi vahendite kasutuselevõtu.

Korporatsioon eksisteerib enda asutuse või organisatsioonisisese kultuuri alusel see on kui keeris mis toimib kui tõmbekeskus ja ammutab jõudu äärealadelt. Lõhkudes ära äärelade väärtusikoone, mis tuleb asendada korporatiivsete ja müüdavatega.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus