Eesti Elu
Korilased rõõmustage! Eestis on pähkliuputus
Eestlased Eestis 15 Sep 2011  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Oh, neid "esimesi". Mul on neid omajagu olnud, vanemas eas... Esimest korda võtsin kartuleid alles kahe aasta eest. Muidugi eksisin ja sikutasin kogemata välja ka seemnekartuli, mille koht on mulla all. Sel aastal jäin meie pere kartulivõtuks maalejõudmisega ühe päeva võrra hiljaks – vaod puhtad! Sain aga osa samas kõrval toimuvast taliküüslaukude istutamisest – maasikataimede vahele! See pidavat ühtlasi kahjureid (ja vampiire) marjadest eemal hoidma. Ja käisin esimest korda elus pähklil. Aga millised olid siis tänavused saagid üldse?

Olen teiste suuvoodriks, aga põlised külaelanikud on ju teadjamad. Nemad kinnitavad, et marjade vallas oli mustadel sõstardel tänavune aasta must. Lõpuks jõudis pahklest ka meie õuele ja tundub, et vana sõstrapõõsas tuleb põhjalikult välja juurida. Marju andis ta vaid liitrijagu. Nii palju, et jõudis lisada mekki ja värvi punasõstra mahla sisse. Siinse kandi ploomidel oli aga veel kehvem, nad vaesed ei tärganudki talveunest. Uhked vanad puud on kõikide meie naabrite aedades raagus, k.a. meie lemmiksort „Proua" Emma Leppermann. Aga mere ääres, Leisi kandis, ei olevat see nii. Ja mandril olevat hea ploomisaak, (teadis rääkida Juta). See olla Saaremaa sisemaa häda, et külm just nõnda karmilt võttis.

Nii palju on mu endagi silmad seletanud, et tänavune suvi soosis väga suvikõrvitsaid (ka rullkõrvits ja venepäraselt kabatšokk). Need kuhjuvad sahvrites ja rõdudel, oodates oma tähetundi lõikelaual. Eestis kasvabki põhimõtteliselt 2 kõrvitsat: vana tuntud oranž kera – harilik kõrvits ja nüüd uuel ajal ka tema piklikud rohe-valgetriibulised sugulased ehk suvikõrvitsad (summer squash). Mulle isiklikult tunduvad nood viimased veidi mõttetud olevat ja arvan, et vanad eestlased oleks ka nende üle itsitanud. Väga uhked on Mamma paneeritud suvikõrvitsa rattad vaagnal, aga kõhtu neist täis ju ei saa! Kas maarahvas ennemuiste oleks rabanud saagiga, mis eriti ei toida? Isegi väikesed kartulid, mis nüüd nii "gurmeed" ja hinnas, läksid ju vanasti kõik sigade ette. Runn-tuhlid öeldaks nende kohta siin Saaremaal. (Loomulikult kuulsin seda ka esimest korda. Ning kirjutasin märkmikku.) Ikkagi ülihead kukeseenesoustiga.

Kui notsud enam rull-tuhleid ei saagi, sest söögisaksad näppavad need eest ära, siis metssigadel on sügisel küll pidu mis pidu. Juta viis põllule 100 ämbritäit õunu. Mõned mädanevad juba puu otsas, teised kukuvad maha ja ära süüa ei jõua. Juba mitme nädala eest linnas, meie väikeses nn nurgapoes oli sissekäigu juures ostukäru, täis õunu ja silt juures TASUTA. Ühes talus juba õunamahlad tehtud ja keldris, teises alles pressil hääled sisse panemata. Aga kindlasti lisataks sinna ka tikreid või sügavmusti arooniamarju või paradiisiõunu (crab apple). Minu hetkelemmik on õunamoos arooniaga. See on tumepunane imeline segu, mis ahjusoojal sepikul hommikukohvi kõrval viib keele alla.

Tädi Pilvi saabus just meile ja ütles, et sellised kibuvitsamarjad ajavad hirmu peale. Avas peopesa ja näitas parajaid punapadruneid. "Justkui Tšornobõli järgne kasv." (Pärast Tšornobõli tuumakatastroofi kasvasid Eestis nt metsmaasikad radiatsiooni mõjul kultuurmaasikate suuruseks.) Põllu- ja teeperved on hetkel nii kaunid: pikad kaarjad varred sinitaeva taustal, tipitud täis läikivpunaseid kibuvitsamarju. Neid on tänavu keskmisest rohkem. Aga kõige rohkem räägitakse pähklitest. Kui meie Ätil on n.ö. kukeseenehaigus ja ei SAA jätta seeni metsa, ka koerailmaga, siis Mamma käis tänavu sama hasartselt pähklil. Mõlemad ettevõtmised nõuavad õhtul veel pikki töötunde: lüdimist köögilaua taga.


Käharsabad taha kasvanud

Siin maal on nii palju, mida imetleda, pildistada ja mille üle itsitada. Heatahtlikult mõistagi. Praegugi istuvad nad kolmekesi köögi laua taga, vaatavad Euroopa meistrivõistlusi võrkpallis (Eesti-Bulgaaria) ja puhastavad kukeseeni. Alles paari õhtu eest tuli telekast tennis ning kausid ja ämbrid olid täis pähkleid ja nende hüljatud lüdisid. Tõelised oravapoisid! Sellele järgneb pähklite õhu käes kuivatamine, nt õrnsoojal pliidil. Kirjade järgi on hea pähklisaak iga 7-8 aasta tagant, kuid meie naabri Jaak (mandril) räägib, et tema pole oma eluaja jooksul sellist pähkliuputust näinud. Loodusajakiri seletab, et õitsemiseks olid tänavu ülihead tingimused ja sealt ka viljasaak.

Siinsed pähklid ei meenuta neid, mida poes müüakse. Tunneme kõik neid suuri, ümaraid, tumepruune pähkleid, mis vahel päris kibedad. Kasvanud on need kuskil lõunamaa kasvanduses, ei tea millal ja kuidas töödeldud. Eesti pähkel on heledam ja lopergusem, õrnem (hõrgum) ja magusam.

Kotkajärvel olevat korjatud sarapuupähkleid algaastail, räägib minu tädi. Mina pole iial seal sarapuid märganud. Sarapuu on ju tegelikult põõsa kasvu ja sarapik väga mõnus paik: varjuline peenikeste pruun-hallide tüvede meri. Oksi tuleb alla painutada. Meie korjasime pudenenud viljakobaraid ka maast. Alul oli erandlikuks rekordiks 7 pähklit kobaras, siis 8, kuid imenumbriks sai 12! Ei olda ühel meelel, kas sarapuu nimi tuleneb sellest, et tüvedest lõigati keppe sara (aia) ehituseks, või et nad kasvavad sarade ja kiviaedade läheduses.

Varem oli eestlastel kombeks metsas pähkleid ühiselt korjamas käia peamiselt septembris. Sellist nn pähklipäeva kuulutas välja omal ajal mõisnik ning selle järel võisid kõik inimesed vabalt metsa pähkleid varuma minna. Mõte oli selles, et inimesed ei korjaks valmimata pähkleid. Mõnel pool oli lausa karistuse ähvardusel keelatud otsida metsast pähkleid enne pähklipäeva. Kohati kujunesid nendest rahvarohketest pähklipäevadest rahvalikud peod. 18. sajandil Otepääl suurejooneliselt peetud pähklipäevad (sks. Nußtag) on andnud sellele kohale rahvapärase nimetuse – Nuustaku. (Selle keelujutu peale meenutas mu ämm, et Nõukogude ajal kuulutati ametlikult välja, millal jõhvikale "tohtis" minna ja siis sel esimesel lubatud päeval olid nende Virumaa metsad rahvast pungil.)

Keldid pidasid pähkleid tarkuse ja inspiratsiooni allikaks. Seda tõendab sarnasus keldi sõnade cno [knoo] (pähkel) ja cnocach (tarkus) vahel. Arvukalt on variatsioone muinasjutust, kus 9 sarapuud kasvavad püha allika või tiigi kaldal, pähklid kukuvad nendelt vette ja keltide püha kala lõhe sööb neid. Niimoodi muutuvad lõhed hästi targaks ja täppide arv lõhe kehal näitab, kui mitu pähklit nad on ära söönud. Omakorda sellist lõhet süües võib sööja omandada lõhe tarkuse.

Pähklid võivad ka muutuda kõvaks konkurentsiallikaks. Meie Mamma meenutab, et kui oma õega noorepõlves pähklilt tuli ja kott seljas oli jäänud nukralt pooltühjaks, toppisid nad sinna oksi sisse. Et naabrid mingil juhul ei näeks ega arvaks, et kehvakese noosiga tullakse.
 - pics/2011/09/33512_9_t.jpg
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus