Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja PEALINN
http://pealinn.tallinn.ee/inde...Kooseluseadus, mis sillutab samasoolistele kooselu registreerimise võimalused, peaks selle toetajate meelest olema märk Eesti edumeelsusest. Kuigi amokk edumeelsuse suunas homoküsimuses, samal ajal kui naiste võrdõiguslikkuse, maksunduse või kas või sotsiaalküsimuste teemal oleme riigina vanameelsuse võrdkuju, tundub veidi äraspidine.
Seadust on läbi surutud demagoogiavahuga, mis on vastumeelne ka homode suhtes sallivatele inimestele. Näiteks ETV saates teatas homoaktivistist heteromees särades, et just tema ootas pikkisilmi kooseluseadust, sest nüüd viimaks saab ta oma 18-aastase kooselu oma naisega seadustada. Püha müristus – suuremat absurdi annab otsida! Kulla mees, mis takistas sul 18 aasta jooksul armastatud naisega abiellumast? Kartsid abielu, aga vajad nüüd äkki kooselu «köidikuid»? Enam ei kõlba «vabalt» elada? Nii küsinuks terava mõistusega saatejuht, aga Aarne Rannamäe maigutas suud.
Homoabielude seadust müüakse kahjuks vabaabielupaaride ja nende laste kaitsmise sildi all, mis on paraku müügitrikk. Seadus ei paku ju kaitset, vaid isegi halvendab laste õigust varale – nagu räägib Pealinnas naisjuristide liidu esindaja. Seadus seab hoopis suguelupartneri sisuliselt lastest ülemaks.
Teiseks on fakt, et vabaabielus paarid ei torma niikuinii kooselu seadustama,
Põhjus on lihtne – mehed ei taha võtta suuremat majanduslikku vastutust pere ja kooselupartneri ees. Seetõttu ei kõlvanud neile abielu ega kõlba ka kooselu vormistamine. Vabaabielus naised ja laste emad jäävad nii või teisiti ka pärast kooseluseaduse vastuvõtmist kaitsetuks.
Järelikult peaks nõrgemale poolele pakkuma sellist seadusest tulenevat automaatset kaitset hoolimata sellest, kas mees või laste isa suvatseb notarisse või perekonnaseisuametisse püha liitu kinnitama minna või mitte – ehk üldse ilma juriidiliste toiminguteta.
Omamoodi häiriv on ka teadmine, et valitsus töötab paari protsendi homode heaks tõhusamalt kui enam kui poole elanikkonna ehk naiste heaks. Siiani ei suudeta naistele-lastele elatisraha maksmist korraldada, rääkimata palgalõhe probleemiga aktiivsest tegelemisest või massilisest koduvägivalla ohjamisest.
Naiste ja laste vaesus tuleneb eelkõige sellest, et mehed, sh riik ei võta kaitsetuma poole ees vastutust. Sellises olukorras loota, et naised sooviksid rohkem lapsi, on täielik utoopia. Viljakas eas naised otsivad laste ilmaletoomiseks sageli peredele turvalisemad riigid.
