Kommunismi kuriteod pälvivad hukkamõistu
Eestlased Kanadas 22 Jun 2007 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Sellise motosildi all toimus 11. juuni pärastlõunal Balti Liit Kanadas korraldusel neljatunnine seminar leedu kiriku saalis vahetult enne kolme balti rahvuse ühist 1941. a. küüditamise mälestusjumalateenistust.
Seminari peakõnelajaks oli Rootsi parlamendiliige ja Euroopa Nõukogu asepresident Göran Lindblad. Teisteks kõnelejateks olid Kanadas sündinud ukraina professor Andrew Gregorovich, Kanada endine parlamendiliige ja praegune kandidaat Patrick Boyer, ja EKNi esimees Avo Kittask. Neile lisandus seitse kommunismi kuritegude otsest tunnistajat valgevene, eesti, ungari, läti, leedu, poola ja vietnami rahvustest.


Seminari avas ürituse koordinaator Läti Rahvusnõukogu Kanadas aseesimees Alide Forstmanis, meenutades juuniküüditamist ja rõhutades selle fookuses hoidmise vajadust, kuna selle tunnistajad vananevad ja arvuliselt vähenevad.

Valgevene esindaja kõneles 1930. aastate mitmest terrorilainest Valgevenele, milles hukkus enam kui kaks miljonit inimest; ja pidevast venestamissurvest, mille tagajärjel valgevenelaste rahvuslik identiteet rängalt kannatas.

Eestipoolseks tunnistajaks oli Eduard Kolga, kes mobiliseerituna Venemaale viidi ja kel õnnestus Velikije Luki all üle rindejoone põgeneda. Tema saatusest on ta pojapoeg Marcus teinud filmi „Gulag 113“, mis Toronto eestlaskonnale hästi tuttav. Tema tunnistuse esitas Avo Kittask.

Ungari 1956. a. ülestõusu meenutas selle kaasa elanud austraallanna.

Kõige jõulisemalt ja emotsionaalsemalt esines läti rahvusest pensioneeritud professor, kes 1940. aastal 15aastase poisina oli NKVD küüsis Läti Vabariigi aastapäeva tähistamise eest. Ta pääses NKVD keldrist keretäie peksuga tänu asjaolule, et karm ülekuulaja tundis tema isas ära oma kunagise elupäästja.

Oma 40aastasena Kolõmal surnud vanaisa saatusest rääkis leedulanna, kellel polnud õnne teda iial isiklikult tunda.

Kanadas sündinud poolatar juhtis tähelepanu 1.7 miljoni poolaka küüditamisele ja Katõni massimõrvale, kus hukati poola ohvitserid ja mida Nõukogude Liit algul üritas sakslaste süüks ajada.

Viimasena esines vietnamlanna, kes 1979. aastal saabus Kanadasse nn paadipõgenikuna. Tema ettekannet saatis ingliskeelne lühifilm „Vietnam: The Truth Beyond Appearances“.

Kõnelejaist esines mõjuvaimalt prof Andrew Gregorovich, kelle kõneteemaks oli „Kommunistide kuriteod Ukrainas". Halastamatu järjekindlusega tõi kõneleja kuulajate teadvusse kaheksa ukraina rahvuslase mõrvad; Tshernobõli katastroofi, mida ta nimetas Moskva kuritööks; lugematud kunstivargused ja lõpuks 1933. aastal toimunud 7 miljoni ukrainlase surnuksnäljutamise. „Moskva pidutses, Ukraina nälgis,“ rõhutas kõneleja. 20 miljoni ukrainlase häving oli tema meelest arvuliselt konservatiivne hinnang. Kommunistid eksisid Jumala kümnest käsust kahe vastu: „ära tapa“ ja „ära varasta“.

Prof Patrick Boyer, kelle kõneteemaks oli „Kommunismi pale tänases Aasias“, langes tüüpilise poliitikuna paljusõnalisuse ohvriks. Meenutas veenva soojusega oma esimesi kokkupuuteid kommunismi all kannatanutega pärast Ungari 1956. a. ülestõusu 11aastase poisikesena. Kogu ettekanne oli kantud samast siirast poolehoiust, kuid sisult laialivalguv ja ettenähtud teemani nagu õieti ei jõudnudki.

Peakõneleja Göran Lindbladi juhtmõtteks oli kommunismi kuritööde rahvusvahelise hukkamõistu vajadus. Ta kummutas kindlalt paljulevitatud väite, et kommunism kui ideoloogia võiks olla vastuvõetav, kui rakendamismeetodid oleksid õiged. Rõhutas, et ka ideoloogia on vale, mitte vaid meetodid. Samas juhtis ta tähelepanu raskustele seoses avaliku hukkamõistuga. Nii mõnedki lääne poliitikud on sõbrunenud kommunistlike võimumeestega ja püüavad jääda nendega solidaarseks. Vaatamata sellele tuleb rahvale meelde tuletada, et kommunism ei ole lõplikult hävitatud, vaid võimutseb veel mõningates riikides. Kõneleja pidi kahjuks lõpetama oma sisuka sõnavõtu kiirendatud korras, kuna ta andis kuulajaskonnale võimaluse esitada kõne vältel küsimusi. Seda võimalust kasutati oodatust rohkem ja tulemuseks oli ajanappus.

Avo Kittask viimase kõnelejana rääkis kommunismiohvrite mälestussambast, mis Washingtonis avati 12. juunil. See on ajalooliselt sümboolne päev, mil täpselt 20 aastat tagasi USA president Ronald Reagan soovitas Gorbatshovil lõhkuda maha Berliini häbimüür. Ta tegi praktilise ettepaneku rajada samasugune sammas Kanadasse, meenutades ühtlasi hiljutist pronkssõduri kõrvaldamist Tallinnas ja Kremli kätt sellega kaasunud rahutuste taga.

Alide Forstmanis teadustas oma lõppsõnas, et 24. juulil on tulemas tunnine televisoonisaade kommunismi kuritegude teemal, milles teiste hulgas esineb ka Avo Kittask. Saade tõotab olla huvitav ja soovitatakse kõigil seda jälgida.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus