Balti õli ja veri Washingtonis 9. ja 10. veebruaril toimus Washingtonis järjekordne edukas Ühendatud Balti Ameerika Komitee (ÜBAK) konverents. Seekord oli päevakorras energiapoliitika, mis on Ida-Lääne teljel muutumas väga kuumaks teemaks.
ÜBAK (JBANC) on korraldanud konverentse iga kahe aasta tagant, seekordne oli seitsmes. Esimese viie suund oli ühinemine NATO-ga. Edukas lobitöö hõlmas baltlasi üle Ameerika mandri, käsikäes astuti teiste ida-euroopa rahvusgruppidega Kesk- ja Ida-Euroopa Koalitsioonist. Kuues konverents oli üleminekuperioodiks teadmatusse: mis saab siis edasi?
Nagu ikka baltlaste ajaloos, ei tulnud kaua oodata. Vastus tuli Moskvast. Õli ja gaas on toonud Venemaale hiigeltulusid, mida president Vladimir Putin kasutab oma lähikondlaste rikastamiseks ja nõukogulike repressioonide taaselustamiseks. Nüüd on käimas Vene impeeriumi taastamine ja sihilik Venemaa nn huvipiirkonna laiendamine.
Pole siis ime, et ÜBAK-i seitsmenda konverentsi teemaks oli „Õli ja veri: Balti energia ja kommunismi pärand.“
Nagu energiapoliitika eksperdid konverentsil kinnitasid, pole Moskval enam vaja viltsaabastega riigipiire ületada, selleks on tänapäeval gaasikraanid ja õli. Kus on nüüd needsamad virisejad, kes hakkasid kohe kisama: „õli, õli!“, kui USA läks Iraaki? Tahaks kuulda samasuguseid karjeid Moskva suunas ajal, mil vene gaas ja õli laotuvad üle Euraasia ja nüüd ka Ameerika mandrile! Nagu öeldakse, vaikus on kõrvulukustav!
Reedene konverentsipäev algas tavapärase Valge Maja ja välisministeeriumi ametnike ülevaatega USA-Balti suhetest. Kinnitati, et suhted on väga head. Tänati Balti riike nende vägede osalemise eest Iraagis. Väljendati mõistmist baltlaste murede suhtes vene energiapoliitika osas. Asepresident Cheney oli Moskvat mullu selles osas hoiatanud. Valulapseks on viisad, kuid areng viisavabaduse poole on siiski juba silmnähtav. Tuletati meelde president Bushi lubadust Tallinnas, et ta püüab koos kongressiga viisaolukorda muuta. Üheks viisavabaduse viibimise põhjuseks on baltlased, kes jäävad USAsse peale viisa tähtaja lõppemist ja muutuvad seetõttu illegaalideks. Siiski Eesti olevat paremas seisus, peaaegu lubatavuse piirides, kuid läti ja leedu illegaale olevat USA-s hulga rohkem.
Järgnev osa oli reedel pühendatud filmidele. Näidati Imbi Paju filmi „Tõrjutud mälestused“. Kohal viibis ka autor ise. Vaadati veel eestiainelist USA dokumentaalfilmi „Laulev revolutsioon“; lätlastelt oli „Kord oli Siber“ ja leedulastelt „Jää juunis.“
10. veebruaril oli peakõnelejaks Leedu president Valdas Adamkus, kes rõhutas idast lähtuvat energia-alast ohtu. Esmaspäeval oli tal Valges Majas kohtumine president Bushiga. Kuulda oli, et Leedu president kaalub uue „Vilnius-10“ loomist, nagu enne NATO laienemistki, seekord on aga eesmärgiks vormida nende riikide liit, mis on ohustatud Moskva gaasikraanidest.
Kahel paneelil käsitleti samuti energiapoliitikat. Osaliste hulgas oli baltlastele tuntud
Jamestown Foundation'i ajakirjanik Vladimir Socor; NATO nõustaja Joseph Bader ja
Hudson Institute'i energiaekspert Zeyno Baran, kes on avaldanud uuringuid Leedu ja Poola energiaprobleemidest. Eesti välisministeeriumist osales paneelides Raul Mälk.
Lõunaeinel oli kõnelejaks baltlaste suur sõber ja mõjukas vabariiklasest Indiana senaator Richard Lugar, kes rääkis oma kogemustest Venemaaga ja soovitas järjekindlalt uurida võimalikke energiaalternatiive. ÜBAKi juhtkond austas senaatorit oma Balti Demokraatia auhinnaga (
Balti Democracy Award). Senaator Lugarit esitles Eesti Vabariigi suursaadik USA-s, Kanadas ja Mehhikos Jüri Luik. Huvitav on märkida, et senaator kiitis suursaadikut kui diplomaati, kes on Washingtonis tunnustatud ja kellega konsulteeritakse.
Kaks viimast paneeli käsitlesid demokraatia arengu võimalusi Venemaal ja kommunismi pärandit. Erilise aplausi osaliseks said kaks tuntud Venemaa eksperti. Esmalt ameeriklasest autor David Satter, kes on nii N. Liidus kui Venemaal reisinud ajakirjanikuna mitu aastakümmet ja on praegu spetsialist Hoover'i instituudis. Tema teos „Pimedus koidikul: Vene kriminaalriigi tõus“ on eriti tuntud ja saanud suure menu osaliseks. Teiseks oli kohal tuntud vene filmidirektor Andrei Nekrasov, kes esitles oma filmi „Minu sõber Sasha“ Aleksander Litvinenkost, kes tõenäoliselt mürgitati Londonis vene salaluure poolt.
Osalejatest tulvil saal tunnistas, et ÜBAK pole kuhugi kadunud, et tal on ikka ja jälle, mille nimel Washingtonis edukalt tegutseda nagu varemgi. ÜBAK on Washingtonis tunnustatud organisatsioon, mis väärib ameerika eestlaste tuge ka tulevikus. Kongressis, Valges Majas ja mujal Washingtonis rõhutatakse, et ÜBAK on küll väike, kuid mõjukas. Teda tuntakse.
ÜBAK esindab kolme balti ühingut: Eesti Rahvuskomiteed Ühendriikides, Ameerika Läti Assotsiatsiooni ja Ameerika Leedu Nõukogu. ÜBAKi tegevust on juba üle 10 a juhtinud tegevdirektor Karl Altau. ERKÜ esindajaiks ÜBAKi juhatuses on praegu dr. Lya Karm ja Erik Puskar.
Vello Ederma
endine ÜBAKi esimees 
