Kommentaar: Võla tiksuv pomm
Arvamus 18 Jan 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Briti ajakirjanik Nick Allen kirjutas hiljuti The Telegraph’is, et inglise perekondade võlakoorem on ületamas igasuguseid piire ja kasvanud plahvatuslikult.

Seitsme aastaga on brittide võlasummad (isiklikud ja elamu soetamiseks võetud laenud, krediitkaartide võlad jne.) paisunud pea kahekordseks. Tänaseks moodustab iga täiskasvanud briti võlg 33.000 naela (2000.a. £17.000). Et paljud perekonnad kasutavad krediitkaarte isegi kodulaenude tasumiseks, paisub võlakoorem kuust kuusse. Aga pangale makstavale summale lisanduvad veel igakuised kodu ja pere ülalpidamiskulud; kinnisvaramaksud ja muud väljaminekud.

Analüütikud leiavad, et inglased on jõudnud oma laenuhasardiga lakke, kust enam kõrgemale pole võimalik tõusta. See on viinud olukorrani, kus mullu kasvasid kohtutäiturite esitatud võlanõuded 2002. aastaga võrreldes 70%.

Kuid ega „laenulõõg“ ainult brittide probleem ole. Võlavõrgus siplevad pea kõikide lääneriikide elanikud. Eksperdid on muutunud valvsaks ja saadavad pidevalt alarmeerivaid signaale.

PricewaterhouseCoopers’i ekspert Richard Thompson hoiatab: „Tarbijaid ja krediitkaartide kompaniisid ootavad ees rasked ajad. Pangad peaksid hoolikamalt jälgima, kellele nad kaarte annavad ja mõtlema krediidilimiitide üle.“

Ka eestlaste võlakoorem neelab lõviosa nende palgast. Eraisikute laenukoormus muudkui kasvab ja kasvab. Sealgi võetakse (ja ka antakse) laenusid kergekäeliselt.

Statistika näitab, et kodulaenu võtja maksab pangale igas kuus üle kolmandiku oma sissetulekust, samal ajal on viimase aastaga kahekordistunud tarbimislaenude arv, on antud välja üle 100.000 uue krediitkaardi ja liisitud tuhandeid sõiduautosid.

Nagu mujal, on ka Eestis kujunenud tavaks võtta lisaks majalaenule järelmaksusid suuremate ostude puhul. Möödunud nädalal avalikustatud konjunktuuriinstituudi uuringust aga selgub, et kõik muutub aina kallimaks. Lisaks toidule on viimastel aastatel kahekordistunud enamuse teenuste ja ehitusmaterjalide hinnad. Paljud alustatud ehitised on jäänud pooleli ja ootavad kurvalt seistes paremaid aegu. Kõik see tekitab mitte üksnes majanduslikku, vaid ka psühholoogilist survet, sest suured laenud sunnivad inimesi kokkuhoiule – oma kulutusi planeerima ja vähendama. See pole aga sugugi lihtne, kui on harjutud pillavalt elama.

Eesti Panga president Andres Lipstok peab kõige ohtlikumaks kinnisvara tagatisel võetavaid tarbimislaene. „Ma loodan, et tarbimislaenude võtjad oskavad kaalutletult mõelda ja oma riske analüüsida,“ manitses Lipstok.
2007. a. juuli lõpus tähistas Eesti rahva võlakoorem omamoodi tähelepanuväärset tähtpäeva — eraisikute laenude jääk ületas 100 miljardi krooni piiri. Viimase 10 aastaga on see summa kasvanud üle 30 (!) korra, kahe aastaga ligi kolm korda ning aastaga umbes poole võrra. Päris kindlasti on midagi viltu, kui laenatud raha kulutatakse toidu või meelelahutuse peale.

Eesti tarbimisühiskond on suhteliselt noor ja traditsioonideta ning pakutavaid võimalusi kasutatakse üpriski kergekäeliselt. See on ilmselt ka põhjuseks, miks eraisikute vastu suunatud võlanõuete arv kasvab sealgi.

Nii elataksegi pidevalt laenu kütkes. Tiina Kruus kirjutas hiljuti ajakirjas Eesti Naine: „Kümmekonna viimase aasta jooksul on paljudes peredes end mugavalt sisse seadnud uus „majasõber“ – laen, mille olemasoluga tuleb pahatihti arvestada kuni pensionipõlveni välja. /…/ Ammu enne seda, kui aeg pere loomiseks küps, satub inimene pankade katkematu ja kirgliku huvi objektiks. /…/ Enne kui arugi saad, sipled ahvatleva (ja samas NII vajaliku) pakkumise kütkes kui hajameelne kärbes ämbliku liimises võrgus.“

Õigupoolest on laen ju võimalus parandada oma elujärge – osta parem maja, muretseda uuem auto, mõni tarvilik kallis töövahend vmt. „Laen on fantastiline võimalus, aga mitte kohustus,“ arvas üks eesti pereema elutargalt ja lisas oma kogemuste põhjal: „Laenata on lihtne, tagasi maksta raske.“ Kui võlg on suur (või on neid mitmeid) , valitseb oht, et maksetähtaegadest pole enam võimalik kinni pidada ja silmapiiril võib juba luurata isikliku pankroti tont.

Mida siis teha? Kas koguda raha sukasäärde, et kunagi vanurieas saaks endale mõnda luksust lubada? Elu näitab aga, et need, kes sel viisil on toiminud, pole samuti mitte alati õnnelikud. Nad vaevlevad oma mure kütkes – kas kogutud rahast ikka jätkub minu elupäevade lõpuni? Vaevalt ka vanurieas mõnda suuremat seiklust enam ette võetakse.

Küllap oleksid siingi märksõnadeks arukus ja kainus. Iga sammu tuleb elus hoolikalt kaaluda ja muidugi elada vastavalt oma võimalustele. Vastasel korral võime leida end purunenud unistustelossi rusudelt.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus