Eesti Elu
Kommentaar: Venemaa verine mainekampaania
Arvamus 21 Nov 2008  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Katrin Saks
Euroopa Parlamendi väliskomisjoni liige


Viimased sündmused Gruusias näitasid selgelt, et Venemaa on taas hakanud nõudma enda austamist sõjalise jõuga. Tõsi, see tekitab hirmu, aga ei pane lugu pidama. Augustis Venemaal korraldatud küsitlus näitab, et toimunut võib vaadata kui Venemaa verist mainekampaaniat. Nimelt arvasid ligi pooled vastanutest, et Venemaa sõjaline sekkumine Gruusias tõstab Venemaa mainet lääneriikides.

Olin parajasti Euroopa Liidu väikseimas liikmesriigis – Maltal, kui puhkes Venemaa-Gruusia sõda. Ja kuigi välismaine ajakirjandus jõudis kaugesse saareriiki alles varasel õhtutunnil, äratas uudis isegi päikesele pühendunud turistide elavat tähelepanu. Minu Malta sõber reageeris teatava ehmatusega Venemaa vägede sissetungi ametlikule ajendile, sest ka Maltal elab palju venelasi. Tõsi, veidi hiljem tuli talle meelde, et enamus neist on turistid. Nimelt on vene uusrikaste peredes moeks saata oma võsukesi Maltale keeltekooli. Järgmisel päeval olin tunnistajaks ühele väikesele vahejuhtumile Gozo saarel. Liivakarva künka otsas, igivana templi juures, ootasid kõrvetavas päikeses turistid, et pääseda kivimürakate vahele, mille vanus annab silmad ette Egiptuse püramiididele. Et sees ruumi vähe, tuli kannatlikult oodata, kuni roosa kübaraga vanem daam sissepääsuks loa annab. Üks mehemürakas otsustas seda aga eirata ja trügis mööda nii järjekorrast kui ka protestivast roosast kübarast. Seepeale kommenteeris keegi vihaselt: „Venelane.“ Miskipärast tundus mulle, et selles meelepahas polnud mitte ainult hinnang ebaviisakale mehele, vaid ka hommikustest sõjauudistest ajendatud kibedus. Tegelikult ei saanudki me teada, mis rahvusest templissetrügija õigupoolest oli, aga see „venelane“ jäi kummitama.

Mõtlesin siis, et kas Kremlis ikka adutakse, mida riigi agressiivne poliitika toob kaasa Venemaa kodanikele laias maailmas. Ja kui saadakse aru, kas siis hoolitakse? Või usutakse jätkuvalt, et austust on võimalik jõuga saavutada? Siis aga tutvusin augusti teises pooles Levada keskuse poolt Venemaal korraldatud küsitlusega ja see näitas, et toimunut võib vaadata kui Venemaa verist mainekampaaniat. Nimelt arvasid ligi pooled vastanutest, et Venemaa sõjaline sekkumine Gruusias tõstab Venemaa mainet läänes. Vaid 13% ei kiitnud heaks vägede saatmist. Kogesin seda uskumust isegi, kui septembrikuus Venemaal viibisin. Taksojuhtidest tipp-poliitikuteni korrati, et nad ei mõista lääne hukkamõistvat reaktsiooni. Ka analüütikud kinnitasid, et sedapuhku on Venemaa avalik arvamus olnud väga üksmeelne. Usk sellesse, et mindi üllalt kaitsma oma kodanikke Taga-Kaukaasias, on valdav.

Hiljaaegu kuulutas Vene riigitelevisioon välja hääletuse, et leida maailmakuulsaid venelasi 12-osalisse telesarja. Tulemus: seitse suurkuju on endised tsaarid, türannid, valitsejad ja revolutsionäärid, nagu näiteks Aleksander Nevski, Ivan Julm, Peeter Suur, Katariina, Lenin ja Stalin. Lev Tolstoi, Anton Tshehhov, Nobeli preemia laureaadid Boris Pasternak ning Ivan Bunin, Bulgakov ja Brodski ei jõudnud hääletuse põhjal koostatud nimekirja tippu. Ilmselt keegi ei kujuta ette, et sakslased valiksid kõigi aegade kuulsaimaks sakslaseks Hitleri?

Putini ja Medvedevi tänane agressiivne välispoliitika toidab jätkuvalt vene ühiskonna huvi Stalini ja stalinismi suurtegude vastu. Irooniline on muidugi see, et Venemaa agressiivse välispoliitika selle sajandi esimeseks ohvriks langes Gruusia, kus samuti siiani ülistatakse Goris sündinud Stalinit.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus