Üks taani kommentaator mainib Stalini plaani aretada punaarmee kennelites üks vägev koer. Tulemuseks loodeti tugevate musklitega musta terjerit, segu airdeili terjerist, rotveilerist ja suuršnautserist, kes juba oma välimusega pidi demonstreerima N. Liidu üleolekut ka koerte osas. Seda kirjeldatakse taani koerteleksikonis kui enesekindlat, võõraste suhtes reserveeritud, aga oma juhile truud looma. Kommentaator lisab, et vaevalt saab anda paremat iseloomustust sellele Venemaale, kes valib riigiduumat. Oma muskleid demonstreerib ka Putin. Venemaa musklid on pumbatud üles dopinguga. Selle alla kuulub Putini flirtimine Venemaa sõjalis-tööstusliku kompleksiga, KGB ja selle järeltulija FSB-ga, muu maailma poolt taunitud riikidega jne. Ausa mängu põhimõtete järgi järgneks tavapäraselt taolise atleedi rajalt mahavõtmine. Ebaausal teel ülepumbatud muskleid toodab ka mitmeid kordi kasvanud naftabarreli hind võrreldes selle ajaga, mil Putin võimu juurde tuli. Kui kaua jõuavad amortiseerunud naftapumbad neid muskleid toita?

Koertest on poliitikas ja poleemikas tihti juttu. Nõukogude ajal räägiti vihaselt kapitalistlikest verekoertest, keda tuli elimineerida. Nende sugulased on vist „ristikoerad”, kellele eriti Vabadussõja Võidusamba püstitamise kommentaarides soovitakse sama saatust. Kui Vene riigiduuma delegatsiooni liige Leonid Slutski hämaratel asjaoludel pärast pronksmehe teisaldamist kohtus Seppikuga ja ka Savisaarega, olevat samuti räägitud koertest, kas on kavas jälle mõni uus tõug? Paljude venelaste arvates räägivad eestlased koerakeelt, mille õppimine on neile alandav. Palju tähtsam on vist muuta eestlased sõnakuulelikuks, aga muskliteta koerte rassiks?

Selleks on vaja julmi meetmeid. Pärast Eesti okupeerimist, rahva paremiku küüditamist ja likvideerimist olid tookordsetel N. Liidu „demokraatlikel” valimistel eestlased väga tänulikud ja hääletasid ligi sajaprotsendiliselt selle süsteemi esindajate poolt. See saba liputamine oli aga ainult näiline, pärast poolesaja-aastast okupatsiooni tõstis ikestatud rahvas jälle oma sini-must-valget lippu ja taastas vabaduse. Veelgi kurvem saatus tabas tšetšeene, kogu rahvas küüditati, sai aga hiljem tagasi pöörduda. Küüditamine polnud murdnud nende selgroogu, aga püüdlused iseseisvuse saavutamiseks suruti veriselt maha. Pärast suurt hävitamist ja tapmist on nad enam kui kuulekad, hääletasid ligi sajaprotsendiliselt hävitajate partei poolt. Pealesurutud sabaliputamine võib koerte isandat motiveerida eelmise süsteemi kogemusi ignoreerides samu meetmeid ka mujal kasutama.

Need valimistulemused on eriti rõõmustanud Ühtse Venemaa Eesti sõprusparteid Keskerakonda, kelle arvates peaks ka Ansip saba liputama ja Putinile õnne soovima. Neile ei loe, et OSCE vaatlejad ja ka Euroopa Liidu riigid peavad valimisi ebaausateks. Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni aseesimees Ain Seppik ütles viisakalt, et valimistulemused Venemaal ei üllatanud, sest sealset meediat kontrollivad Ühtne Venemaa ja Putin ise. Ta lisas, et kolm aastat pikk ühine koostöölepe partei Ühtne Venemaa ja Eesti Keskerakonna vahel püsib (Kesknädal 05.12.2007).
Kui ta võrdles Ansipit Putiniga, tuleks seda vist lugeda komplimendiks? Venemaa tunnustab aga nähtavasti peamiselt Tallinna linnapea varivalitsust?

Lääne silmis on Ühtse Venemaa hiigelvõit duumavalimistel tegelikult nõrkuse tunnus. Selle seisukohaga ollakse tegelikult õigel teel. Ainult nõrk poliitik ja nõrk riik kardab demokraatiat. Putini võim rajaneb suurelt osalt energia produktsioonile, transpordile ja ekspordile, mida ta kuuleka kohtusüsteemi abil on suutnud viia riigikontrolli alla ja sellega kindlustada, et nii poliitiline kui ka kapitalismi võim on selle käes, kes istub riigikassal. Sellest saab venelaste enamik väga hästi aru, sest see domineeris ju nende eluolu ajavahemikul 1917—1991. Nii on Putini võimuiha baseeritud strateegiale, mis kuulub minevikku, NSV Liidu idealiseerimisele, kus paljud rahvad orjastati ja igasugune teisitimõtlemine kuulutati hullumeelsuseks.

Arvatavasti on Putin aga nii populaarne, et demokraatiavastased meetmed enne valimisi polnud üldse vajalikud. Isegi paremini demokraatiale vastavate valimiste puhul oleks tema partei saavutanud võidu. Tulemuste taustal on kadunud ka viimane osa väärikusest, sest demokraatia ei funktsioneeri ilma korraliku opositsioonita, kellel on juurdepääs vabale meediale.

Hoolimata oma hüsteerilistest süüdistustest lääne vastu enne valimisi nõuab Putin respekti. Seda pole ta aga pärast valimiste farssi ära teeninud. Pole veel teada, millist osa mängib Putin pärast presidendivalimisi. Kuna koostöö Venemaaga on vältimatu, lepib Lääs kindlasti olukorraga, kartes, et vastasel korral kaovad viimased demokraatia jäänused. Aga eriti Euroopa suhtes kehtib, et ei tohi lasta end lõhestada Putini energiarelvast.

Märkmed: