Kommentaar: Vene rahva ajaloo varjuküljed
Arvamus 18 Jan 2008 Veljo KalepEWR
    Trüki   E-post   FB     
Kallis lugeja, esmalt panen sind mõtlema väites, et 1960-ndate aastate venelased ei oleks nii patriootiliselt karjunud „Rossija!“, nagu seda tegid noored aprillis 2007 Tallinna tänavatel märatsedes. Siis mäletasid venelased veel Stalini aegseid tegusid ja pea kõigil oli tema vägivalla all kannatanud sugulasi.

Aastaks 2007 on aga vene koolid Eestis ja venelased Venemaal varasema tegelikkuse ette tõmmanud pimeda patriotismi eesriide. Sellele on säravate tähtedega kirjutatud SUUR ISAMAASÕDA. I maailmasõjale järgnenud aastaid nimetatakse Venemaal Kodusõjaks. Näib, et ka II maailmasõjal on Kodusõjale iseloomulikke jooni ja vene koolides käsitletakse seda ühekülgselt.

Venelased Eestis, aga ka Venemaal ei tunne oma rahva ajalugu. Ühekülgse heroiseeritud patriotismi varju on jäänud venelaste saatused, kes sellesse pilti ei sobi. Allpool kirjeldan olukordi, millest vene kooliõpilastel pole aimugi.

Alustan episoodiga Patarei vanglast. Ivan oli Tallinna reisisadamas pakikandjana tõmmatud salakauba maaletoomisesse ja sellepärast vangis. Oma sõjaaegsest lapsepõlvest Venemaal meenutas ta, et kui esimene saksa sõdur vaatas sisse nende varjendi uksest, kardeti, et nüüd tapetakse kõik. Kuid sakslane ütles vaid: „Seal õues lamab üks teie haavatud sõdur, hoolitsege tema eest.“ Ivan jutustas ka, et ainult saksa okupatsiooni ajal oli neil piisavalt süüa. Kui sakslased tulid, siis jagati kolhoosi maad, anti seemnevili ja kästi see maha külvata. Saksa võimude esimeseks mureks oli käima panna põllumajandus.

Nüüd lähen sõjaaegsele Eestimaale oma Vändra valla Suurekivi kodutalusse. Sel ajal kadus vaba voli otsustada, kui palju talusaadusi tohtis müüa. Kuna esimeseks okupatsiooniaja sügiseks ei jõutud veel norme kehtestada, propageeriti „vabatahtlikku vilja riigile müümist“. Ehkki meie külas naerdi selle üle, tuli vilja ja lihaloomi kohustulikus korras viia. Ja nii olidki vankrid peatselt reas „punavooris“, punane lipp lehvimas esimesel vankril. Vastu saadi lahjasid rublasid, mis ei jõudnud teise vene aega. Saksa ajal seisid need meil ahju peal ja neid kasutati tulehakatuseks. Püssiga sõdur 1-rublasel sümboliseeris seda maailmavallutuse militarismi, mida 100-rublaselt juhtis Lenini vaim.

Tuli saksa aeg. Normid arvestati saksa täpsusega ja oli märgata, et sakslastel pea töötas. Saadi aru, et riiginormi täitmiseks tuleb teha põllutööd ja selleks on vaja mehi. Meil oli palju hektareid ja vähe mehi. Kui isa kurtis alevis, et meie talu ei suuda täita suuri norme, andsid sakslased ka tööjõu. Mäletan meie talus 1942. ja 1943. a. suvel kolme vene sõjavangi ja kahte saksa sõdurit. Üks nendest oli ukrainlane Anton, kelle lapsepõlv möödus Stalini korraldatud Ukraina suure nälja ajal. Sügisel läks ta saksa sõjaväkke, Vlassovi armeesse, mille liikmeid tappis punaarmee sõja lõpul erilise innuga.

Suvel 1943 oli meie talus kaks sõjavangi. Aasafeldi talus oli säilinud raadio ning venelased tahtsid teada sõjauudiseid. Et vangid võiksid õhtul pimedas liikuda, pidi keegi kohalikest neid saatma. Olin 8-aastasena nende teejuht ja „konvoeerisin“ neid.

Nüüd, elades siin Kanada multikultuurses keskkonnas, leian, et minu Suurekivi kodutalu oli juba saksa ajal multikultuurne. Samaaegselt vene sõjavangidega oli talutöödel ka saksa sõdureid. Nendele oli mõnenädalane talutöö, rindest eemal, puhkuseks.

Siis, muudes sõja-aja muredes ei osanud me pidada eriliseks seda, et talu söögilaua ümber on koos mõlema sõdiva poole noormehed. Koos põllul ja õhtul puhkamas. Nüüd on aga mõtlemapanev, et praegused vene noored ei tea sellest midagi. Nende koolides õpetatav ajalugu on sisendanud neisse mustvalge teadmise, et need, kes ei olnud „nashi“ (meie omad – toim.), olid kõik hirmsad verised fashistid. Kas ma olen rumal, kui soovin, et praegused vene noored oskaksid pidada oma rahvuskaaslasteks meie talus töötanud kolme venelast, kellele tuleb kaasa tunda sellepärast, et nad kisti oma kodudest Stalini-Hitleri sõtta?

Lugesin ingliskeelset Euroopa ajalugu. Selle II maailmasõja peatükis on rida, mis annab miljonites nende venelaste arvu, kes hukkusid „sõjavangis ja peale seda“. „Peale seda“ tähendab nõukogude vangilaagreid, kuhu saadeti pärast sõda kodumaale saabunud sõjavangid 10-ks aastaks.

Vene noored peaksid suhtuma mõistva heatahtlikkusega kõigisse oma rahvuskaaslastesse. Ka praeguse Venemaa poliitikud peaksid neid pidama oma headeks rahvuskaaslasteks. Eestis ja Lätis elavad vene rahvusest inimesed on nende mure objektiks. Aga miks ei ole seda Stalini rezhiimi vastu sõtta astunud vlassovlased? Ja kas on rehabiliteeritud need punaarmeelased, kes sattusid sõjavangi, misjärel isamaa saatis nad pärast sõda selle eest vangilaagritesse orjatööle ja surema? Isegi 1980-ndatel aastatel oli neid minu sunnitöölaagri kaaslaste hulgas.

Poliitvangide laagris õppisin tundma nõukogude võimu suhtumist oma rahvasse. Eriline oli ukrainlase Pashenko saatus. Kui tema koduküla oli saksa võimu all, pandi 17-aastane poiss sovhoosi hobuseid karjatama. Sakslased andsid taganedes käsu hobusekari lääne poole ajada. Käsk on käsk! Kui ta sai 18-aastaseks, võeti poiss Punaarmeesse, kus ta sõdis, kuni sõja lõpuni Berliinis. Aga kui totraks muutunud Brezhnev alustas 1972. a. uuesti oma sõda, võeti see ammune juhtum üles ja leiti, et Pashenko „ajas ära sovhoosi hobusekarja“, mille eest ta saadeti 10-ks aastaks vangilaagrisse.

Pashenko juhtum mõjus vangilaagri juhtkonnale ja KGB-lastele. Ta taotles amnestiat, sest kodus vajas ta halvatud ema abi. Tööpingil jäi ta ilma kolmest sõrmest. Laagri võimud toetasid tema amnesteerimist, kuid Moskva keeldus. Märkasin, kui masendavalt mõjus see laagri ohvitseridele. Inimesi ja olukordi, mis pani nõukogude ametnikke mõtlema ning pöörama selga hullule Brezhnevile ning kompartei-truudusele, oli palju.

Vangilaagris hakkasin mõistma, et okupatsiooniaja lõpp on lähedal. Kui mind 1984. a. teel koju viidi Tallinnas KGB-meeste ette, siis vastasin ma nende soovitusele Pärnus mitte rääkida sellest, mis ma laagris olin näinud ja kuulnud: „Ärge muretsege, teised seal laagris rääkisid, et nad ei ole midagi teinud, et neid on ilma asjata kinni pandud. Mina räägin, et ma „õõnestasin ja nõrgendasin“ Nõukogude riiki, nii et ta on nüüd täiesti nõrk – puha minu tegu ja asja eest pandi kinni!“ Selle peale imestas hapu näoga uurija, et mul on huumorimeel veel säilinud. Järgmine ja viimane kohtumine temaga oli 1990. a., kui läksin Eesti Kongressi osavõtjana reisisadamasse võtma piletit tagasisõiduks Kanadasse. Kohtusin temaga KGB-majast möödudes, vestlesime veidi ja siis tundsin, et minu Tartu Ülikooli aegsel spordikaaslasel on jalgealune soine.

Minu kodutalust möödus 1944. a. rinne ilma paugutamiseta. Sikana meierei oli Pärnu-Paide maantee ääres. Igal varahommikul viidi sinna meie talu piim. Ühel sügisõhtul istusin ema kõrval vankris taganevate saksa sõjamasinate vahel. Sakslased rääkisid, et nüüd nad lähevad Eestist ära. Sikanas pidas ema nõu onuga, kas panna pere vankrile ja sõita Saksamaale. Otsustati koju jääda. Järgmisel hommikul, kui meiereisse piima viisime, oli maantee tühi. Sellele järgneval hommikul oli maantee täis vene sõjamasinaid. Ükski meierei-päev ei jäänud vahele. See oli siis, kui meie talus toodetud piima, võid ja kanamune sõid mõlemad sõdivad pooled. Nõukogude Vene viletsuse aeg oli veel ees.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus