Eesti Elu
Kommentaar: Veel taasvabanemise probleemidest
Arvamus 16 Apr 2010 Vello HelkEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Järgmisel aastal möödub 20 aastat Eesti Vabariigi taastamisest. Eelmises kommentaaris oli juttu mõnest sellega seotud vaatepunktist.

Perestroika ja glasnostiga lasti dzhinn pudelist välja, seda polnud enam võimalik sinna tagasi panna. Oli vaja leida vahendeid mõjude vähendamiseks. Vahepeal kuritarvitatud mõiste „vabadus“, mis tähendas vabadust suu kinnipidamiseks, kerkis taas rahva hulgas väga tugevalt esiplaanile. Ei spekuleeritud eriti selle tulevase sisu üle. Seepärast oli Rahvarindel, kes loodi perestroika toetuseks, võimalik rahvast paeluda selle võlusõnaga. 1968. a. kütkestas tshehhikeelne vaste svoboda sealset rahvast. Kuigi tookord oli eesmärgiks inimnäoga sotsialism-kommunism, suruti see veriselt maha. Nüüd tuli aga inspiratsioon Moskvast, mis tõkestas taolisi meetmeid, kuigi oli sellesuunalisi katseid. Pärast Berliini müüri varisemist novembris 1989 oli vabanemise suund üha selgem.

Võimul olevad tegelased – õigel ajal õiges kohas – püüdsid seda ära kasutada. Mobiliseerides rahvast, kes unistas tõelisest vabadusest, võeti suund uuendatud liidulepingu poole, ENSV legaliseerimise ja ennekõike oma võimu säilitamisega. Taustaks oli kommunismi koraanikool – kõrgem parteikool, kus õpetati selle riukaid. Pommivöö asemel tuli vaenlaste hulka imbuda nende poolehoidjaina, just nagu oli edukalt praktiseeritud metsavendade punkrites. Tuli nende ideoloogilist vundamenti nõrgendada, ise mängides rolli langusele määratud süsteemi õõnestajatena.

Eesti Kongressi 20. juubeli puhul on need vastuolud löönud lõkkele. Vahepeal on ju toimunud areng. Keskerakond eesotsas Edgar Savisaarega loeb end Rahvarinde mantlipärijaks; neil ei õnnestunud legaliseerida ENSV-d kolmanda vabariigina. Kompromiss Eesti Kongressiga rõhutas järjepidevust, mis on jäänud printsiibiks, tegelikult kohandatud tulemustega.

Edgar Savisaar pole unustanud tollaseid sihte ja demonstreerib seda ilmekalt oma käitumisega. Ta ignoreerib selgelt 24. veebruari kui Eesti Vabariigi sünnipäeva tähistamist ning eelistab sellele 20. augustit. Ta ei soovinud osaleda Vabadussõja võidusamba avamisel, sama kehtib Tallinna märtsipommitamise ja märtsiküüditamise mälestamise kohta. Talle on tähtsam avada vorstiputkasid.

Rahvarindes osalesid ka mitmed tõelist vabadust soovivad eestlased. Näiteks kunstnik Heinz Valk, kes formuleeris lööklause: „Ükskord me võidame niikuinii!“ Ta oli üsna kaua Keskerakonnas, aga ta kannatus katkes partei juhtkonna käitumise tõttu pärast 2007. a pronksmehe teisaldamist. Astus parteist välja õigel ajal. Tal polnud vaja kiita erakonna uut – tegelikult vana Franco-vastaste loosungit Hispaania kodusõjast „no pasarán“ (nad ei pääse läbi) –, mida kasutati 2009. a. kohalikel valimistel Lasnamäe venekeelsete valijate meelitamiseks – või ülesässitamiseks „fashistide“ vastu?

Keskerakonna nädalaleht Kesknädal külvas Eesti Kongressi üle turmtulega. Eriti teravalt võttis sõna Rein Ruutsoo, kes leidis, et eestlased oleksid vabad ka ilma Eesti Kongressita, et see oli ainult tarbetu lõhestamine (03.03.). Kuidas aga see vabadus oleks välja näinud, sellest saab mulje ajalehe 17. märtsi numbrist, kus antakse tuld vene raskekahuritest. Tuld juhib Hanon Barabaner, keda esitletakse järgmiselt: „Majanduse ja Juhtimise Instituudi ECOMEN rektor, professor, majandusdoktor.“
Tema teaduslik panus pole teda kvalifitseerinud Eesti teaduse biograafia leksikoni jaoks. Ta on aga 2009. a. saanud Tallinna aukodaniku tiitli, majanduse ja hariduse arendamise eest. Võib-olla ka parteivahetuse eest, sest 2003 kandideeris ta venelaste Eestimaa Ühendatud Rahvaparteis, 2009 aga Keskerakonna nimekirjas. Tema instituut on Sillamäel.

Ta kirjutab: „Täiesti kindlasti tõi Eesti Kongressi põhimõtete realiseerimine kaasa olukorra, kus umbes kolmandik elanikkonnast heideti ühe hetkega ühiskondlikust ja poliitilisest elust välja. Keele- ja kodakondsusseadus, aga ka hulgaliselt muid määrusi, ettekirjutusi ja otsuseid muutsid Eestis elavad muulased teise sordi inimesteks.“

Talle sekundeerib USA eestlane Endel Uiga, kes kirjutab: „Kongressi ja Rahvarinde vahekorda analüüsides peame vaatama, kuidas need instituudid (!) sündisid. Rahvarinne oli kahtlemata kodumaal kasvanud ja sel oli küllaltki eestimeelseid kommunistliku tagapõhjaga tegelasi. Kongress sai oma algatuse, rahalise toetuse ja instruktsioonid Ameerikast ja CIA kontrolli all olevatelt väliseestlastelt.“ Järelikult oli õigus Arnold Rüütlil, kes 1988. a. protesteeris USA jäävalt sekkumise vastu Eesti siseasjadesse? Seda on juba ära kasutanud Tiit Made (Eesti Elu 01.04.)

Pole vist vaja raisata palju sõnu selle kommenteerimiseks, nende jutt on ka palju pikem. Lõpetan ühe iroonilise kommentaariga: „Tuleb välja, et Eesti Kongressi rahastas USA ja Eesti Rahvarinnet KGB. Kesknädala [ja Endel Uiga] arvates on muidugi kagebiidid väga eestimeelsed tegelased.“
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus