Kommentaar: Veel lähimineviku tõlgendamisest
Arvamus 18 Jan 2008 Vello HelkEWR
    Trüki   E-post   FB     
Eelmistes kommentaarides refereerisin Jüri Saare analüüsi endiste ideoloogiatöötajate üha tugevnevast eneseõigustamisest. Ta lisab, et seda, kas on tegemist aprillisündmuste järelkajaga, mis Eesti ühiskonna varasemast suuremal määral polariseeris või meeleheitliku katsega tegelikkust muuta, näitab tulevik (Sirp 30.11.2007). Oleks võinud ka mainida kokkulangemist Venemaa üha agressiivsema poliitikaga Eesti suhtes, mis tegelikult oli samuti aprillisündmuste taustaks. Üle 15 aasta katsuti vältida pronkssõduri probleemi lootuses, et see kahaneb koos veteranide hääbumisega. Kui see aga vastupidiselt eeldatule kasvas ja kui pronkssõdur muutus mitte ainult Venemaa võidu, vaid ka ülemvõimu sümboliks, oli konflikt vältimatu.

Kas on juhuslik kokkusattumus, et Venemaad kritiseerivaid artikleid hakkavad kommenteerima Eesti „sõbrad“, kes peavad vajalikuks informeerida meie rahvast lootusetust tulevikust? Eriti aktiivseks on nad muutunud pärast aprillimärulit. Jüri Saare vastu võtavad sõna Rein Ruutsoo ja Jaak Allik (Sirp 14.12.2007). Esimene juhib tähelepanu kultuuritegelastele, kes nüüd on saanud tunnustust oma panuse eest nõukogude ajal, aga see ei tee ju kõike olematuks. Ta paneb pahaks sildistamist („Alliku fenomen“), aga ka „teisitimõtlejate“ tituleerimist vaenlaste agendiks, Venemaa sõbraks, kommunistiks, punaseks professoriks jne. On vist juhuslik, et nendepoolne sildistamine, rahvuslaste natsideks tembeldamine langeb kokku Moskva arvamusega, kuigi nad teevad seda natuke viisakamalt? Nad on oma punaminevikus nii tugevasti kinni, et ei oska nähtavasti ette kujutadagi, et eestlased Narva rindel ei võidelnud Hitleri eest, vaid uue okupatsiooni vastu. Jaak Allik on leidnud ühe venelase, kes juba varem iseloomustas N. Liitu kui vanglat. Neid on tegelikult veelgi, aga kas see leevendab probleemi? Ta on haavunud ka selle üle, et tema küünilist ohvrite mõnitamist – põgenikud olid süüdi tühja ruumi tekkimises ja et suur osa küüditatuid jäi ju ellu (mis elu oli see paljude jaoks?) – loetakse karistusväärseks.

Soovitatakse avatud dialoogi, ent sõnade aeg paistab olevat läbi. Vähemalt nende jaoks, kellele sõnad pole muud kui „fashistlik propaganda“. Paljutki on võimalik lahendada dialoogi teel, kuid mida teha siis, kui vastaspoolel puudub dialoogivõime? Avatud dialoogi lähtekohaks peaks olema Eesti Vabariigi iseseisvuse tunnustamine. Nagu ütleb Peeter Tulviste: „Eesti venelastel ei ole eesträäkijaid, kellega saaksime pidada pidevat dialoogi, või vähemalt ei ole need välja ilmunud. On ka saanud selgeks, et Moskva mõju on väga tugev ja Venemaa poliitilised jõud tegutsevad Eesti suunal väga aktiivselt.“ (Postimees 13.10.2007.)

Eesti rahval on samuti probleeme. Vabadussõja ajal soojendasid paljud mehed end kolde ees ja hädaldasid et „ega me suure Venemaa vastu ikka saa“. II maailmasõja ajal olid nad juba tugitoolis ja kuulutasid, et sakslastega koos nad venelaste vastu ei sõdi. Vabadussõjas „sõdisid“ nad tagalas, II maailmasõjas pagesid metsa. Nüüd propageerivad nad võrgus otseselt või kaudselt järeleandmist Moskva nõuetele. Esinevad dissidentidena, teisitimõtlejatena – nende hulgas on isegi väliseestlasi. Seda võivad nad ka demokraatlikus ühiskonnas vabalt teha. Meenub aga üks vana lugu. Kassil sündisid tulipunased pojad ja omanik mõtles, et tuleks nad Kremlisse kinkida. Aga ühel kenal hommikul tuli suur ehmatus – kassipojad olid äkki lumivalgeks muutunud. Omanik uuris asja ja leidis põhjuse – nende silmad olid lahti läinud! Millal avanevad alistujate silmad?

Ka „juunikommunistide“ kaitsjad on apelleerinud nende lihtsameelsusele: „tahtsid parimat, välja kukkus nagu alati“. See on vale. On ka raske uskuda „teadusliku kommunismi“ õppejõudude ümbersündi, eriti seetõttu, et nad jätkavad oma tegevust „muutunud tingimustes“ teiste vahenditega, ära kasutades demokraatlikku sõnavabadust, mis ju puudus nende eelmise karjääri ajal.

Venekeelses Delfis käib aastaid Eesti ja eestlaste sõimamine kõige madalamas vanglazhargoonis. Nõutakse kõige eestlasliku hävitamist, Eestit peetakse Venemaa „põliseks“ osaks, kutsutakse üles Eesti vastu välja astuma jne. Vene meedia räägib otseselt Balti riikide likvideerimise vajadusest. Nende kustutamine maakaardilt on idastrateegide pikaajalistes plaanides aukohal. Paistab, et Narvas on juba suur osa võimu kohaliku Vene konsulaadi käes, kes tegeleb omapead, ilma et Tallinnas seda tähele pandaks. Kui aga Eesti venekeelsetel aladel kuulutada eestlased vähemusrahvuseks, siis võivad nad nõuda ju teenindamist eesti keeles, muidu oleks see diskrimineerimine! Seda arvestavad igasugused inimõiguste tegelased rohkem kui riigi nõuet riigikeele kasutamiseks.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus