Eesti Elu
Kommentaar: Veel keelest meele teenistuses
Arvamus 22 Jul 2011 Vello HelkEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Kuna mul endal on ainult lühiajalised kogemused sovetisüsteemi praktiseerimisest, võlgnen tänu Eesti kontaktidele, kes loevad minu kommentaare ja varustavad mind täiendavate seletustega. Pärast eelmisi keeleteemalisi kommentaare sain ühelt kolleegilt selgitavat lisateavet, mis väärib edastamist.

Ta kirjutab muuseas: „Mis puutub väljendisse kulakud ja „endised inimesed“, siis sisuliselt oli nii. Tegemist oli endiste suurtalupidajatega. Tegelikult seda „endist“ kasutati peaasjalikult mõiste ”kodanlik natsionalism” kontekstis. Nõukogude süsteemi kontekstis oli kodanlik natsionalism levinuim süüdistus repressioonide teostamiseks võimu- ja kultuuritegelaste vastu Eestis 1940.-1941. aastal ja 1950. aastate algul.


NSV Liidus valitsev kommunistlik režiim sõnastas ühe talle vaenuliku ideoloogiana kodanliku natsionalismi, mille kandjad pidid olema ühtaegu klassilt (kodanlased) kui ka rahvuselt (mittevenelased) NSV Liidu vaenlased. Seejuures olid kodanliku natsionalismi tunnused ähmased ja varieeruvad. Kõige üldisemalt võidi selle all mõista nõukogudevastast meelsust ning selle levitamist, aga samuti kõrvalekaldumist ametlikust ideoloogiast, ebasobivat sotsiaalset päritolu ja seotust endise kodanliku korraga. Mõistet kasutati nii ideoloogilises võitluses kapitalistlike riikidega kui ka sisevaenlase kindlaksmääramisel.

Kuigi kodanlik natsionalism esines kommunistlikus fraseoloogias NSV Liidu lagunemiseni, lõppes Stalini surma järel 1953. a selle süüdistuse alusel otsene represseerimine. Teisisõnu lihtsustatult: kui Nõukogude Liit oli Eesti okupeerinud ja annekteerinud, kasutati süüdistust kodanlikus natsionalismis omariikluse pooldajate ning teiste poliitilises ebasoosingus isikute represseerimise ettekäändena. Sealt tuli ka lühendatud väljend kodanlikule natsionalismile – kodnatsid. Viimase lühendatud sõna teine pool oli kõlaliselt väga sarnane saksa fašistliku ideoloogia kandjate natsidega. Kuna ka Pätsi valitsust pidas nõukogude kord fašistlikuks, siis haakus kommunistide jaoks väga ilusasti kodnats ja fašism.

Ilmsesti sealt see laialt venelaste seas levinud arusaam, et eestlased = fašistid, laiemalt baltlased = fašistid. Nõukogude armees kasutati baltlaste kohta kuni nõukogude korra lõpuni sõimusõna fašistid. Eriti ägenes see 1980-ndate aastate lõpul, kui Baltimaades tõstis pead rahvuslik liikumine (võrreldi alateadvuslikult natsismiga. Natsionalism = natsism. Tavavenelase jaoks on selline võrdlus kerge tulema.)

Hiljuti näidati ETV-s eestlaste poolt tehtud filmi „Fritsud ja blondiinid” (2008). Paljud Balti näitlejad kehastasid 1950.–1980. aastatel Nõukogude Liidu kunstilistes propagandamängufilmides SSi ja Wehrmacht’i ohvitsere. Natsid pidid kinolinal paistma klišeeliselt lamedad kurjamid, ühemõõtmelised jõledused, paadunud lurjused, mundris masinad ja hingetud kõrilõikajad, kelles oli välistatud igasugune inimlikkus. Ometi võttis Nõukogude filmipublik nad salamisi eeskujuks, sest kurjus ja pahelisus on maagiliselt peibutavad ning Balti näitlejad suutsid üle stampide välja mängida psühholoogiliselt peenemat kude – neetud fašistidest hoovus mingit seletamatut teise inimese võlu. Moskva pirukasaalis nähtud läti näitlejat peeti aga ehtsaks natsiks, sest koolipoisid lihtsalt ei eristanud mängu ja reaalsust, ekraanil nähtut võeti süüdimatult tõsielu pähe ja Baltikum sai laiemalt külge fašismi märgi. Too läti näitleja oli esitanud saksa ohvitseri rolli vene poisi jaoks nii tõetruult, et ta pidas toda näitlejat ka reaalelus fašistiks.Seega, ka nõukogude filmikunsti kaudu hakkas edasi ketrama seesama teema, et baltlased ongi fašistid (vt Tarmo Teder, Sirp 16.05.2008).

Samast filmist kõneles üks vene filmikriitik. Üsna arukas ja asjalik arutlus. Ta leidis, et Suurest Isamaasõjast on venelaste jaoks kujundatud religioon. Sellest sõjas rääkides on kasutusel isegi väljend püha sõda. Vastav venekeelne propagandistlik laulgi hakkas levima sõja ajal. Seega II maailmasõja teemadel midagi teistpidi väljendada – see on juba iseenesest pühaduse teotamine. Niisiis on tegemist sõja religioonistamisega ja seda inimese seest välja juurida on vägagi raske. Püha sõja käsitlus on praegusel Venemaal kujundatud riiklikuks religiooniks. Ka siin oli keelelisi modifikatsioone, kus mõistetele omistatakse teistsugused tähendused.“

Niipalju minu kontakti asjakohaseid täiendavaid selgitusi. Neid propagandafilme on näinud vist ka Medvedev? See on laiahaardeline probleem, millele pole näha kerget lahendust. Ajaloos on see eksisteerinud kogu aeg, selle läbiviimise vahendid on aga moodsa tehnika ajajärgul muutunud. Tavaliselt sunnib suurem võim tihti oma tõlgenduse peale, aga võitjatest võivad saada ka kaotajad.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus