Vasakpoolne maailmavaade taotleb ebavõrdsuse kaotamist ühiskonnas, mis toimub ühiskonna varade ümberjaotamise läbi. Rikastelt võetakse ja vaestele antakse. Umbes 150 aasta eest, kui Euroopas ja Euroopa asumaades valitsesid seisustevahelised suured majanduslikud erinevused (nt. aadli ja talupoegade vahel enamikus Euroopas ning ülem- ja alamklassi vahel Inglismaal, kus privileegid kandusid automaatselt ühelt põlvkonnalt teisele), oleks sellel filosoofial olnud palju rohkem toetajaid kui praegu.

Demokraatia võidukäik kaotas klassidevahelised privileegid. Sotsialism tõi endaga kaasa pensioniplaanid, töötaoleku kindlustused, odava või tasuta tervishoiu, töökohtade turvalisuse nõuded ja muid hüvesid. Sellele vaatamata ei ole majanduslik ebavõrdsus demokraatlikes ühiskondades kadunud. Endine aadel ja ülemklass on asendunud ettevõtlike inimestega, kes rasket tööd tehes ja majanduslikke riske kandes on loonud väikeettevõtteid, millest paljud on suurteks kasvanud, luues sellega sadu, tuhandeid või isegi sadu tuhandeid uusi töökohti, mis pakuvad head sissetulekut paljudele ja üldist elatustaseme tõusu.

Vasakpoolne mõtlemine ei ole aga selle arenguga sammu pidanud. Vasakpoolsed leiavad, et rikkaid tuleb seadustega vaos hoida ja raskete tulumaksudega karistada. Valitsus on kodanike sõber, kes kõige eest hoolt kannab. Lääne-Euroopa eeskujul arendati Põhja-Ameerikas 1960ndatel välja suur hulk sotsiaalprogramme, mis ühiskonda tublisti muutsid. Pierre Trudeau valitsuse ajal edutati Kanadas neid ametnikke, kes oskasid välja mõelda uusi programme, millega valijaid järgmistel valimistel võluda, mitte aga maksumaksjate raha kokkuhoidmisele suunatuid. Riigi valitsus kasvas jõudsalt, millest tunnistasid üha uued valitsuse hooned Ottawas. Ameerikas viis president Lyndon Johnson läbi samasugused muudatused uue ühiskonna sildi all. Kodanike tulumaksukoormus aga kasvas.

Lääne-Euroopas, kus vasakpoolne mõttelaad on ühiskonnas tugevamini juurdunud kui Põhja-Ameerikas, on lugematuid praktilisi näiteid selle kohta, et rikaste eraettevõtjate karistamine kõrgete tulumaksudega viib majanduse allakäigule. Seda aga vasakpoolne ideoloogia ei tunnista. Mitte ainult sotsiaaldemokraatlikud parteid, vaid ka paljud liberaalsed parteid on asunud teele, kus kodanikke kõrgelt maksustatakse, nii et valitsusel oleks raha uuteks programmideks, millega valijaid meelitada.

Eraettevõtjate kõrge maksustamine mõjub takistavalt nendele kuuluvate ettevõtete arengule, mistõttu nad vähendavad sageli oma tegevust selles riigis ja asutavad osakondi teistes riikides, kus nende jaoks on kehtestatud madalamad maksutariifid. Uued töökohad tekivad siis samuti teistes riikides. Majanduse kasv Ameerikas ületas tublisti Lääne-Euroopa riikide oma, kus eraettevõtlust tugevalt maksustati. Tänu Ameerika Ühendriikide majanduslikule jõule loodi tugev sõjavägi, mis hoidis vaos kommunistlikust ideoloogiast kantud ning maailmavallutamise plaane hauduvaid N. Liitu ja puna-Hiinat. See viis ka N. Liidu lagunemisele ja ikestatud Ida-Euroopa riikide vabanemisele.

USA president Barack Obama lubas oma valimiskampaanias Ameerika ühiskonda põhjalikult muuta. Ta ei öelnud siis, et tahab Ameerika ühiskondlikku korda tublisti vasakule kallutada sellega, et valitsuse osatähtsust ühiskonnas suurendada, nagu see juhtus äsjase uue tervishoiu seaduse rakendamisega. Kahjuks aga tuleb selle seaduse rakendamiseks suuri uusi võlgu teha. Ameerika riigivõlg on juba üle 12 triljoni dollari. Samas valimiskampaanias rõhutas Obama, et ta keskklassi tulumakse mingil määral ei tõsta. Keskklassi sissetuleku ülempiiriks määras ta $240.000-lise aastapalga. Enamik majanduslikke analüüse kinnitavad, et säärase võlakoorma juures tagasimaksmine kas lükatakse tulevastele generatsioonidele; tõstetakse keskklassi tulumakse või viiakse sisse käibemaks, mis kõiki kodanikke tabab. Nüüd on selle valitsusepoolse suure rahakulutamise tõttu tekkinud „Tee“ parteid, mille liikmed on mures Ameerika majandusliku tuleviku ja oma lastele veeretatud võlakoorma pärast.

Vasakpoolse ideoloogia juures torkab silma, et ollakse küll võitlemas vaeste ja väetite heaolu eest, kuid see piirdub ainult demokraatlike maadega. See, et diktatuurides, nagu N. Liidus, kannatas enamik kodanikke terrori hirmu all ja paljud süütud inimesed istusid vangis või Siberi Gulagis, ei läinud paljudele vasakpoolsetele üldse korda. Nad nägid hoopis Ameerikat kurja juurena ja mitte N. Liitu.

Enamasti olid vasakpoolsed ringkonnad ka Iraagi sõja vastu. Meedia edastas valdavalt sõjakoledusi. Nüüd, kus Iraak on vabanenud Saddam Husseini terrori alt, olles demokraatlik riik rahva poolt kinnitatud põhiseaduse, valitud parlamendi ja valitsusega, peaksid ju vasakpoolse maailmavaatega inimesed rõõmustuma selle üle. 24 miljonit inimest on vabanenud diktatuuri alt ja põhilised inimõigused on kehtestatud ka ühiskonna nõrgematele liikmetele. Ent meedias ei kajastu see mitte alati. Teatava analoogia võiks siin tuua Eesti ajaloost. Mida ütleksime meedia kohta, mis ainult peegeldaks Vabadussõja koledusi ega mainiks selle võidu hinda – Eesti vabadust?!

Märkmed: