Kommentaar: Väliseestlaste panus ja Eesti tulevik
Arvamus 29 Aug 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2008/09/20819_1_t.jpg
Kyllike Sillaste-Elling

(6. augustil Jõhvi kontserdimajas peetud ettekanne väliseestluse teemalisel konverentsil „Diasporaa roll Eesti iseseisvuse taastamisel“)

Arutledes väliseestlaste võimaliku panuse üle Eesti riigi arengusse, peaks meie lähtekohaks olema, et Eesti riik vajab kõiki eestlasi, ükskõik millises maailma paigas nad parajasti juhtuvad elama. Globaalne eestlus – millest armastas rääkida president Lennart Meri – on Eesti jaoks äärmiselt oluline ressurss ja konkurentsieelis. Naljaga pooleks võime öelda, et maailm jagunebki kaheks Eestiks. Kodu-Eesti on väiksem, homogeensem ja asustustihedam eestluse tuumikala. Välis-Eesti omakorda kultuuriliselt vähemalt sama põnev, haja-asustuse ja väga paljude kasutamata võimalustega eestlusele oluline ääreala.

Eelkõnelejad rääkisid sellest, milline oli väljaspool Eestit elavate eestlaste panus Eesti iseseisvuse taastamisse. Pole kahtlustki, et see panus oli suur ja väärib esiletõstmist, eriti käesoleval aastal, mil tähistame Eesti Vabariigi 90. aastapäeva. Kuid samaaegselt mineviku analüüsimisega väärib arutelu ka väliseestluse tulevik. Milline on või milline peaks olema väliseestlaste roll nüüd, kui Eesti on vaba ja demokraatlik riik, kui Eesti on Euroopa Liidu ja NATO liige?

Endiselt on kaardistamata, mida Eesti riik väliseestlastelt ootab. Ja vastupidi – mida ootavad võõrsil elavad eestlased Eesti riigilt. Kodumaa ja väliseestlaste vahelised suhted on ikka veel muutumisjärgus. Vahel tundub, justnagu poleks päris veel harjutud Eesti taasiseseisvusega ja sellest tulenevate rollimuutustega. Loomulikult on arutletud eesti keele ja kultuuri hoidmise üle välismaal, ida ja lääne väliseestlaste tihedama läbikäimise, väliseesti arhiivide korrastamise, väliseestlaste tegevuse tutvustamise teemal kodumaal ja muud. Kõik need on olulised teemad, mis osaliselt leiavad käsitlemist ka rahvuskaaslaste programmis. Just viimasel ajal on – võib-olla seoses Eesti demograafiliste näitajatega – nii Eestis kui välismaal päris palju juttu tehtud ka väliseestlaste ’kojukutsumisest’.

Ehkki Eesti riik on viimastel aastatel hakanud järjest rohkem tähelepanu pöörama oma suhetele väljaspool Eestit elavate eestlastega, on põhiküsimus ikkagi selles, kuidas väliseestlust kui väärtuslikku ressurssi Eesti tuleviku nimel paremini ära kasutada. Väliseestlaste kampaania korras ’kojumeelitamine’ töötaks selle põhimõtte vastu. Otsus, kus elada, on individuaalne ja sageli väga paljudest asjaoludest tingitud. Veel 1990. aastate alguses valitses Eestis suhtumine, et kui sa ei ela Eestis, pole sind Eesti jaoks olemaski. Nüüd on selline suhtumine hakanud õnneks muutuma. Enamik välismaal elavatest nn väliseestlastest ei tule kunagi Eestisse elama. See lihtsalt on nii. Pangem see asjaolu siis Eesti tuleviku kasuks tööle! Kui eestlane elab väljapool Eestit, ei tähenda sugugi, et ta on Eesti jaoks kadunud ja et temaga ei saa enam arvestada. Ka väliseestlane saab olla Eesti riigile vajalik ja kasulik.

Küll võiks riik senisest enam lihtsustada nende elu, kes otsustavad Eestisse elama tulla. Inimesi huvitavad ühest riigist teise kolides väga paljud asjad – alustades võimalikest töökohtadest vanematele ja koolidest lastele kuni kaitseväekohustuse, tervishoiu ja maksuseadusandluseni välja. Päris palju võimaldaks kõikvõimalikku asjaajamist kergendada e-riigi võimalike lahenduste parem ärakasutamine. Näiteks võiks luua spetsiaalse internetiportaali väliseestlastele, mis sisaldaks praktilist informatsiooni alates tehnilisest abist ja ankeetidest kuni praktiliste näpunäideteni Eesti eluga kiiremaks ja valutumaks kohanemiseks. Portaalis võiksid Eestisse-tulemise küsimustes jagada nõu nii riigiametnikud kui ka kunagised väliseestlased, kes juba Eestis elavad.

Enamikul väliseesti organisatsioonidel üle maailma on oma kodulehekülg internetis juba olemas. Riigi poolt loodav portaal neid ei asendaks, vaid keskenduks eelkõige praktilise info andmisele. Näiteks saaksid asutused ja ettevõtted selle portaali kaudu vahendada muuhulgas tööpakkumisi. Sealt saaks näiteks Stockholmis ülikooli lõpetav Rootsi eestlane teada, et üks tore kool ühes ilusas Eesti paigas vajab rootsi keele õpetajat või et üks laienemisele mõtlev Eesti ettevõte vajab juristi, kes on spetsialist vastava valdkonna Rootsi seadusandluse tundmisel!

Riik peaks üldisemalt keskenduma väljaspool Eestit elavate eestlaste senisest suuremale kaasamisele ja rakendamisele riigi tulevikueesmärkide saavutamisel. Enamik väliseestlasi on väga eestimeelsed, kuid see ei tähenda seda, et Eesti riik ei võiks vaeva näha selle nimel, et nende huvi Eesti vastu säiliks ja kasvaks. Praktikas tähendaks see regulaarsemat ja sisukamat suhtlemist väliseesti kogukondadega, nii isiklike kontaktide kui ka meedia, eriti interneti, kaudu. Õnneks on möödas need ajad, kui väliseestlastega suhtlemine tähendas sageli vaid Eesti poliitikute valimiseelset kohtumist Stockholmi või New Yorgi eesti majas. Riik peaks käsitlema väljapool Eestit elavaid eestlasi täisväärtusliku osana Eesti ühiskonnast, mitte omaette seisva inimkogumina, mis asub kusagil ääremail – eraldi Eesti igapäeva tegelikkusest.

Loomulikult ei sõltu kõik ainuüksi riigist. Ka väliseestlaste hoiakud peavad muutuma. Eesti ei ole enam pelgalt ühine eesmärk, mille nimel tuleb võidelda, vaid iseseisev suveräänne riik. Nagu üks ameerika diplomaat tabavalt märkis: Estonia is no longer a cause, but a country. See tähendab, et enam ei ole vaja tegelda Eesti Vabariigi olemasolu pideva tõestamisega ning eesti keele ja kultuuri jõulise alalhoidmisega paguluses, kartuses, et need surevad muidu välja. Jah, eesti keelt ja kultuuri tuleks hoida ja edasi kanda seal, kus võimalik. Riik saab seda tegevust oma võimete kohaselt toetada nii rahvuskaaslaste programmi kui teiste vahendite kaudu. Samal ajal tuleb aga tunnistada, et raskuskese eesti keele ja kultuuri arendamise ning Eesti poliitilises ja juriidilises mõttes ’kaardil hoidmise’ küsimuses on kindlalt kodumaale tagasi kandunud – sinna, kus see loomulikult peabki olema.

Kuid see, et väliseesti kogukondade traditsioonilised sihid on seoses Eesti iseseisvuse taastamisega vähenenud või koguni ära langenud, ei tähenda, et väliseestlus on määratud hääbumisele. Väljasuremine ähvardab vaid siis, kui väliseesti kogukonnad ei soovi ega suuda muutuda, kui tõmbutakse iseendasse ja hakatakse tegelema eeskätt iseenda säilitamisega, mitte oma organisatsioonide edasiarendamisega ja uute võimaluste otsimisega Eesti riigi ja eestluse arengusse panustamisel. Oma edasisi tegevusi kavandades peaksid väliseesti organisatsioonid ja seltsid endalt pidevalt küsima mitte ainult, mida me teeme, vaid ka, miks me seda kõike teeme. Ehk nagu ütles Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves mais Toronto Eesti Majas esinedes, väliseestlastel tuleks läbi mõelda, milline peaks olema nende suhe kodumaaga nüüd, mil Eesti on vaba ja demokraatlik riik, mil Eesti on Euroopa Liidu ja NATO liige. Tuleks maha istuda ja tõsiselt arutada, kuidas oma mõtete, inspiratsiooni ja tegevusega Eestit aktiivselt toetada.

Individuaalsel tasandil on paljud väliseestlased seda juba teinud. Mitmed on otsinud ja leidnud endale sobiva viisi, kuidas Eesti riigi arengut toetada. Ja see ei ole alati tähendanud Eestisse kolimist. On väliseestlasi, kes on Eestisse tagasi tulnud ja aidanud Eesti riiki uuesti üles ehitada. Hea näide on praegune vabariigi president. Kuid on hulgaliselt ka neid väliseestlasi, kes ei ela küll alaliselt Eestis, kuid kes on end tihedalt Eestiga sidunud ja andnud Eesti riigi arengusse arvestava panuse. Ühe näitena on Torontos elav eestlane, reservohvitser Ülo Isberg teeninud relv käes Eesti riiki Iraagis koalitsioonivägede teavitusohvitserina, tõestades veel kord, et iga eestlane – sõltumata tema sünni- või elukohast, tema passist või aktsendist – saab midagi Eesti heaks teha, kui ta seda soovib.

Sageli kõlab Eestis arvamus, et väliseesti noorem põlvkond ei ole enam eestlusest huvitatud. Ma ei ole selle hinnanguga nõus. Ehkki nooremate väliseestlaste eesti keel võib praktilistel põhjustel olla konarlikum, püsib soov midagi Eesti jaoks teha kõikide väliseestlaste – ka noorte – seas endiselt kõrge. Möödas võiks olla see ajajärk Eesti lähiajaloos, mil sa ei olnud ’õige eestlane’, kui sa ei rääkinud eesti keelt täpselt samamoodi, nagu Eestis sündinud, kasvanud, kesk- ja ülikoolis käinud kodueestlane. Arvestatav osa nn nooremast väliseesti põlvkonnast peab ennast eestlasteks ja tahab olla Eestile kasulik. Küsimus on aga, kuidas?

Üks valdkond, kus minu arvates võiksid väliseestlased tulevikus aktiivsemalt kaasa lüüa, on Eesti välissuhtlus. Eestil ei saa kunagi olema ulatuslikku saatkondade ja konsulaatide võrgustikku. Ehkki meil ei saa kunagi olema riigi ametlikku esindust igas maailma paigas, aitavad väliseestlased juba täna omajagu kaasa Eesti edukusele rahvusvahelises plaanis. Just väliseestlaste tõttu on Eesti rahvusvaheline kohalolek märksa suurem, kui meie väheldane rahvaarv seda eeldaks. Eesti globaalne mõju ulatub kaugemale tänu sellele, et niivõrd palju eestlasi elab väljaspool Eestit – ka teistel mandritel ja teistes kultuuriruumides. Paljudes riikides, kus Eesti riigi ametlik esindus või Eestit esindav aukonsul puudub, on just väliseestlased Eesti riigi peamiseks visiitkaardiks ja mitteametlikeks esindajateks. Sellistes paikades satuvad Eesti tutvustamise ja teiste eestlaste abistamise ülesanded suures osas väliseesti isikute ja organisatsioonide peale. Mõnes riigis, nagu näiteks Lääne-Aafrikas Malis, langevad need lausa ühe isiku, pr Eva Diallo peale, kes on tõenäoliselt ainus selles riigis elav eestlanna.

Riigil oleks kahtlemata kasu väliseestlaste üleilmsest suhetevõrgustikust, kui seda õigesti kasutada osata. Nii näiteks ühendab internetipõhine suhtluskeskkond Facebook ainuüksi Kanadas Ontario provintsis umbes 6000 peamiselt nooremat väliseestlast. Meie rahvaarvu meeles pidades võiksid need 6000 üksteisega eesti infot vahetavat inimest olla oluline ressurss. Kuid sellest ressursist oleks veelgi rohkem kasu, kui panna see sihipäraselt tööle ka Eesti riiklike eesmärkide heaks. Üks meie tähtsamaid välispoliitilisi eesmärke – Eesti rahvusvahelise positsiooni hoidmine ja hea maine kindlustamine globaalse areenil – nõuab pidevat tööd. Eesti diplomaadid tegutsevad nende eesmärkide nimel niikuinii iga päev. Kasutades ära oma kontakte ja mõjuvõimu, saaksid ka väliseestlased panustada Eesti riigist võimalikult positiivse kuvandi loomisse. Meie eeskujuks peaksid olema maailma edukamad diasporaakogukonnad, kes mitte üksnes ei suuda oma kodumaad tutvustada ja majanduslikult abistada, vaid on võimelised mõjutama oma asukohariigi poliitikat ja avalikku arvamust oma kodumaa kasuks.

Eriti kriitilistel hetkedel, kui on vaja kokku hoida ja ühiselt tegutseda, saavad väljaspool Eestit elavad eestlased mängida arvestatavat rolli meie riigi abistamisel. Üks nn pronkskriisi õppetunde oli kindlasti see, et kriiside ajal läheb riigil vaja iga eestlase tuge, elagu ta siis Eestis või väljaspool. Siseriiklikult õpetas pronkskriis riigile, kuidas selgitada Eestis inimestele, mis toimub ja miks. Tulevikus võiks riik mõelda ka sellele, kuidas nii tavaolukorras, aga eriti kriiside ajal anda võimalikult kiiret ja täpset infot Eestis toimuva kohta väljaspool Eestit elavatele eestlastele. Muuhulgas peame hoidma Eesti kui e-riigi mainet ja kasutama üha enam uut tüüpi meediumi oma sõnumi edastamiseks – olgu see siis juba mainitud Facebook ja teised selletaolised netikeskkonnad, YouTube, podcastid jne.

Väliseestlaste hulgas on kindlasti isikuid, kes mõtlevad, et Eestis toimuv mind otseselt ei puuduta. Samas olen üsna kindel, et nende hulgas on tunduvalt rohkem neid, kes jälgivad huviga seda, mis Eestis sünnib, kes mõtlevad aktiivselt kaasa Eestis toimuvale, kes rõõmustavad riigi kordaminekute ja kurvastavad möödalaskmiste üle ning kes pronkssõduri taoliste kriiside ajal tahaksid kuidagi oma kodumaad abistada. Kriiside ajal saaksid väliseesti organisatsioonid toeks olla riigile, aidates oma asukohariigi avalikkusele selgitada Eestis toimuvat. Põhikoormus peaks loomulikult olema riigiasutustel, eriti välisministeeriumil, kuid kaasates oma tegevusse ka väliseesti organisatsioonid ja üksikisikud, jõuaksid riigi ametlikud sõnumid väljapoole paremini ja kiiremini. Nii näiteks avaldas Torontos elav vabakutseline filmitegija Marcus Kolga Eestile väga kriitilisel ajal aprillisündmusi käsitleva lugejakirja Kanada olulisemas päevalehes The Globe and Mail, milles ta küsis Kanada valitsuselt, miks valitsus ei ole Eestile kui oma NATO liitlasele avaldanud ametlikult toetust niivõrd raskel ajal. Kanada valitsus reageeris tema kirjale Eestit toetava avaldusega.

Selleks, et paremini tutvustada ja selgitada Eesti seisukohti oma asukohamaades, peavad väliseestlased olema lähemalt informeeritud Eesti eesmärkidest ja elust. Lobitööd saab teha vaid teadmisi ja infot omades. Paljud väljaspool Eestit elavad eestlased jälgivad regulaarselt Eesti uudiseid ja on Eestis toimuvaga hästi kursis. Kuid see ei tähenda, et kõik mõistavad Eestis toimuvat piisavalt. Olles diplomaadina teeninud Eestit kolm aastat Londonis, tean, kui kiiresti kaob Eesti igapäevaelu tunnetus siit eemal viibides. Ei saa eeldada ega oodata, et igast välismaal elavast eestlasest saab ekspert kõikides Eestit puudutavates olulisemates küsimustes, kuid teatud hulk Eestist huvitatud väliseestlasi võiksid Eesti asjades piisavalt hästi orienteeruda, et siinseid arutelusid ja arenguid jälgida ning vajadusel selgitada Eestis toimuvat ka oma asukohariigis.

Üks konkreetne ettepanek väliseestlaste Eesti teadmiste suurendamiseks on korraldada neile Eestis kord või kaks aastas kursused, mille eesmärgiks oleks anda ülevaade riigi eesmärkidest erinevates eluvaldkondades ning suurendada osalejate teadmisi elust Eestis. Eeskujuks võiks võtta nii kaitseministeeriumi poolt kaks korda aastas korraldatavad kõrgemad riigikaitsekursused kui ka välisministeeriumi poolt iga kahe aasta tagant organiseeritud Eesti aukonsulite konverentsid. Lektoriteks võiksid olla oma ala parimad spetsialistid Eestist – poliitikud, riigiametnikud, teadlased jne. Kutsuste hulgas võiksid olla mitte ainult väliseesti organisatsioonide ametlikud esindajad, kes suhtlevad niigi tihedalt Eestiga, vaid ka noorema põlvkonna esindajad – ettevõtjad, teadlased, kunstnikud, õpetajad. Taolised kursused mitte ainult ei kasvataks välieestlaste teadmisi Eestist, vaid aitaks luua ka uusi ja tugevamaid kontakte Eesti poliitikute ja riigiametnike ning väliseestlaste vahel.

Majandus on teine valdkond, kus väliseestlased on olnud ja saaksid tulevikus olla Eesti riigile senisest enam kasuks – ärisidemete arendamisel, investeeringute Eestisse meelitamisel või ise oma raha ja teadmiste Eestisse paigutamisel. ’Kõik välisinvesteeringud Eestisse on teretulnud’ on olnud Eesti riigi majanduspoliitika üheks kandvaks põhimõtteks 1990. aastate algusest peale. See printsiip kehtib ka väliseestlaste poolt tehtud investeeringute kohta Eestisse. Väga heaks näiteks on siin eesti päritolu rahvusvaheliselt tuntud riskiinvestor Steve Jürvetson, kes on aidanud kaasa innovatsiooni arengule Eestis ja tõestanud oma tahet ja võimet teha midagi Eesti heaks.

Sellised väliseestlasi on veel. Ja samamoodi on ka palju teisi valdkondi peale välissuhtluse ja majanduse, kus väljaspool Eestit elavad eestlased saaksid anda oma väärtusliku panuse Eesti tulevikku. Riik ei pea kõiki kodumaa ja väliseestlaste vahelisi kontakte vahendama ega kogu tegevust suunama, aga riik võiks osutuda prioriteetsematele valdkondadele, kus abi vaja ning üritada – seal kus võimalik – senisest enam kaasata väljaspool Eestit elavaid eestlasi oma igapäevategevustesse, panna nad senisest enam Eesti hüvanguks tööle.

Väliseestlased peaksid aga omalt poolt läbi mõtlema, kuidas nad saaksid olla kasulikud Eestile ja kaasa aidata riigi arengule. Ma ei arva, et ESTO-de korraldamine tuleks lõpetada ja väliseesti rahvatantsurühmad ja laulukoorid laiali saata, kuid leian, et nn traditsiooniliste väliseesti tegevuste juurde peaksid tekkima uued eesmärgipärased ja mõtestatud Eesti tulevikku toetavad tegevused. Ehk teisisõnu – väliseesti kogukondade eesmärkide ja Eesti riigi eesmärkide vahel peaks tekkima otsesem seos.

Täna räägitakse peamiselt väliseestlaste panusest Eesti iseseisvuse taastamisse. Loodan, et kümne aasta pärast, kui tähistame Eesti Vabariigi 100. aastapäeva, saame me rääkida võõrsil elavate eestlaste panusest Eesti riigi arengusse tänapäeval.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus