Juba pikemat aegat kestavad vaidlused Eesti taasvabanemise üle. Aeg-ajalt täitub 20 aastat otsustavatest sündmustest. Siin ainult mõned faktid. Augustis 1987 asutati MRP-AEG, aprillis 1988 Rahvarinne, augustis Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, novembris võttis ENSV Ülemnõukogu vastu deklaratsiooni ENSV suveräänsusest, veebruaris 1989 kuulutas ENSV Ülemnõukogu presiidium 24. veebruari iseseisvuspäevaks; MRP 50. aastapäeva tähistasid Balti riikide rahvarinded Balti ketiga, märtsis 1990 toimus Eesti Kongressi I istungjärk.

Viimase juubeli tähistamisel kerkis jälle üles vahepeal laineid löönud küsimus: kes tõi Eestile taasvabanemise? Kelle roll oli tähtsam – kas Rahvarindel, mida üha rohkem samastatakse Edgar Savisaare isikuga, või Kodanike Komiteede liikumisel, mis päädis Eesti Kongressiga. Selles oli esindatud ka Rahvarinne eesotsas Edgar Savisaarega.

ETV saates „Vabariigi kodanikud“ rõhutas Kodanike Komiteede liikumise ja Eesti Kongressiga tihedalt seotud Eve Pärnaste, et kui iseseisvus oleks taastatud vaid tollase ülemnõukogu ettepaneku alusel, oleks see tähendanud nn. kolmanda vabariigi loomist; et omand oleks jäänud tagastamata ja kõik elanikud oleksid saanud kodanikeks. Kirjandusteadlane Rein Veidemann leidis fakte eirates, et Rahvarinde nn. kolmanda vabariigi idee on käibemütoloogia.

Seda vastuolu pole kerge lahendada. Isegi omad ajaloolased pole jõudnud oma analüüsides kuigi kaugele. Nad on tegelikult seda teemat vältinud, sest muidu võib äkki saada kaela poliitilise sildi. Oleks vist jälle vaja rahvusvahelist komisjoni? Välisvaatlejatele tundub see pigem enesekeskse upitamisena. Vaevalt võetakse tõsiselt väiteid, et Eesti käitumisel oli tähtis roll N. Liidu lagundamisel. Eesti pole ju maailma naba. Eneseteadvuse tõstmiseks võib ju kõike väita, aga on küsitav, kui tõsiselt võtavad seda need, kes tegelikult teed rajasid ja otsustavat osa mängisid.

Need, kes praegu rõhutavad Eesti suurt panust N. Liidu lagundamisel, jätkasid veel paar-kolm aastat pärast Gorbatshovi võimuletulekut vanade loosungite all. Nad polnud midagi kuulnud vabadusliikumistest mujal, eriti Poolas, ja mõistsid kuni 1988. aastani räigelt hukka USA sekkumist. Glasnost ja perestroika avaldasid kaua suuremat mõju rahvale kui neile. Kuna Moskva ei rakendanud erilisi meetmeid selle takistamiseks, oli võimukandjatel taktikaliselt tähtis kindlustada oma positsioone ning ennetada rahva reaktsiooni. Pärast MRP-AEG poolt organiseeritud Hirvepargi rahvakoosolekut ja Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutamist 1987. a. oli vajalik organiseerida erapooletu sildiga vastulööki, milleks kujunes Edgar Savisaare ettepanekul legaalse opositsiooni – Rahvarinde – asutamine aprillis 1988. Seda opositsiooni soosis ka kompartei, kes vana tava kohaselt ohverdas oma juhtfiguuri Karl Vaino, kelle asemele valiti Gorbatshovi soovitusel Vaino Väljas. Kogu selle tausta uurimine jääb tuleviku ajaloolaste ülesandeks, kes aga vaevalt võtavad selle küsimuse päevakorda enne endiste võimukandjate manalasse lahkumist. Ükskõik kes selle taga seisis – Rahvarinne oli antud olukorras nende positsioonide kindlustamiseks hädavajalik. Ei saa ka alahinnata panust rahva äratamisel, kelle soov läks veelgi kaugemale. Absoluutselt põhiline oli, et eesti rahvas läks täiesti enneolematult liikvele. Nii ei saanud mistahes erioperaatorid mitte mingeid manipulatsiooniskeeme kasutada.

Eesti tee taasvabanemisele oli aga sõltuv suurvõimude vahekorrast. Eriti USA kindlast hoiakust, mis andis ka Eestile lootusi. N. Liit oli kaotamas külma sõda, Gorbatshov pidi novembris 1989 nõustuma Berliini müüri varisemisega, mis rajas teed Saksamaa taasühinemisele. Käärimine toimus kõikides N. Liidu vasallriikides. Lõpliku hoobi N. Liidu impeeriumi lagunemisele andis 1991. a. augustiputsh koos sellele eelnenud vastuoludega Gorbatshovi ja Jeltsini vahel.

Nii oli Eestil järjekordselt õnne. Aga väita, nagu oleks Eesti lagundanud N. Liidu, on tagasihoidlikult öeldes liialdus. Vabanesid ju ka kõik teised liiduvabariigid, vahe on ainult vahekorras Moskvaga. Vabanedes Eesti Vabariigi ja mitte ENSV järjepidevuse alusel, õnnestus vältida jätkuvat kaudset sõltuvust.

Eestis katsuvad eriti endise süsteemi esindajad siduda vabanemist ühe kindla nimega. Varem oli selleks Arnold Rüütel, pärast tema erruminekut aga keskerakondlased, kes peavad end Rahvarinde mantlipärijateks, omistades vabastaja rolli Edgar Savisaarele. Rüütli miinuseks on nende silmis vist ka asjaolu, et ta Eesti taasvabanemise väljakuulutamisel nõudis konsensust Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi vahel.

Märkmed: