Kommentaar: Vaadates Eestile ja eestlusele läbi Priit Vesilinnu prisma
Arvamus 28 Mar 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
20. veebruari Maalehes ilmus pikem ja väga huvitav Priit Vesilinnu kirjutis „Meid mitte ei mõisteta vääriti, vaid ei tunta“, mis ärgitas edasi mõtlema.
Globaalse haardega ajakirjanik, fotograaf ja kirjanik Priit Vesilind on üks tuntumaid eestlasi, mistõttu tema sõnal on alati kaalu.

„Minu isa Paul Vesilind oli truu Eestile, kust ta lahkus 1944. aastal. Niisama truu oli ta ka maale, kes tema ja ta pere omaks võttis – Ameerika Ühendriikidele. Ta oli topeltpatrioot. Kahtlejatele võin kinnitada, et see on võimalik,“ alustab Vesilind oma artiklit. (Muide, samal seisukohal on ka Viido Polikarpus oma teisal tänases lehes ilmunud artiklis.)

Edasi loeme, et Priit Vesilinnu isa lubas 1949. a. Ühendriikidesse saabudes, et ta „hakkab nii heaks ameeriklaseks kui vähegi võimalik“. Kuid samas ei pidanud ta paljuks näiteks 600-kilomeetrist reisi Toronto Eesti Meeskoori lauluharjutustele. Oma isamaale ta aga naasta ei tahtnud ja suri enne laulva revolutsiooni pöördelisi sündmusi.

Ainult üks lõik!

Vesilind meenutab, kuidas ta hakkas tundma suurt huvi Euroopa ajaloo vastu ja kui ta kord näitas isale Time-Life’i 25-köitelist raamatusarja II maailmasõjast, väljendas isa imestust selle üle, et kogu sarjas oli Eesti kohta vaid üks lõik.

„Kuidas oli võimalik, et seal Eestit peaaegu üldse ei mainitud – kui ometi meie meelest oli see sõda Eesti lähiajaloo kõige ohtlikum ja otsustavam osa? … Tuhandeid eestlasi vangistati, hukati, pagendati. Veel tuhanded pagesid üle ilma kibedasse diasporaasse. Meilt riisuti maa ja meie rahvas pandi türmi. Üks lõik?“ imestab Vesilind.

Samas polnud muidugi midagi leida ka Läti ega Leedu kohta, sest Time-Life’i korporatsiooni jaoks oli Läänemere kaguserv tähendusetu ala. „Ei piisanud meie valust ja vaevast, et üldpildi osaks küündida,“ nendib Vesilind kurvalt.

Põhjus peitub ilmselt eestlaste suhteliselt väikeses langenute arvus – vaid 81.000 paljude miljonite poolakate, venelaste jt. sõjas hukkunute hulgas.

Anonüümsus ja terra incognita

Priit Vesilind ütleb, et „meie anonüümsus on ajaloo tõsiasi“, sest, paraku jah, suuremale osale maailmast oleme me ikka veel terra incognita. Meid lihtsalt ei tunta. Sellekohaseid kogemusi on meil kõigil küllaga. Parimal juhul teatakse, et oleme eurooplased; mõned arvavad, et oleme osa suurest vene rahvast; teised, et oleme pärit Balkanilt jne.

See pole mõistagi meie süü. Viga on suurte rahvaste huvipuuduses ja võhiklikkuses, et mitte öelda ülbuses. Nad ei vaevugi uurima seda, mis asub väljaspool nende riigi piire.

Üks Kanada tolliametnik rääkis eelmisel suvel naljaka loo. Üle piiri tuli autotäis ameeriklasi – kõigil suusad kaasas. Miks? Nad arvasid nimelt, et Kanada on arktiline maa, kus lumi kunagi ei sula ja lootsid kohe teisel pool piiri suusad alla panna. Mida võiksid nemad teada Eestist ja eestlastest, kui nende teadmised oma naaberriigist Kanadastki nii lünklikud on? Kas nad tunnevad üldse huvi meie vastu?

Kanadalaste seltskonnas on kõige lihtsam ennast tutvustada rootslaste ja soomlaste abil. Rootsi IKEA äri teavad ometi kõik! Soome Nokia on samuti tuntud. „Keskmine kanadalane“ teab, et Rootsi ja Soome asuvad Euroopa põhjaosas. Nii oskavad nad siis ka meid, eestlasi kuidagimoodi paika panna. Ja kuigi me ise ennast ja oma saavutusi kõrgelt hindame, jääb sellest väheks, et maailma tähelepanu äratada. Kui siia lisada veel meie loomupärane tagasihoidlikkus (oh, mis nüüd mina!), siis on meie vähene tuntus üpris loomulik.

Sellest hoolimata on Eesti oma majandusime, e-valitsuse, silmapaistvate dirigentide, heliloojate ja, laulupidudega, aga ka turismimagnetina ning teisalt näiteks pronksöö sündmuste ja Vene-poolsete küberrünnakutega maailma meediasse jõudnud. Küsimus on, kui paljud on seda märganud või sellest huvitunud.

Raudse eesriide süü

„Raudne eesriie oli Nõukogude Venemaale kasulik osalt ka seetõttu, et kustutas väiksemate rahvuste identiteedi peaaegu olematuks. Äkitselt ei olnud igas sadamas enam Eesti meremehi nagu 1930ndatel, kui seda täheldas Ernest Hemingway. Äkitselt ei olnud enam olümpiamängudel Eesti maadlejaid, ainult Nõukogude omad….Ainult seltsimehed,“ kirjutab Priit Vesilind.

Okupatsiooniaegsed punategelased olid ajupesu elluviimises oma ala suured meistrid, tõelised professionaalid. Sellega alustati maast-madalast –lastesõimedes ja -aedades, kuni kõrgkoolide ja töökohtadeni välja. Kuigi enamus eestlastest nõukogulikku nostalgiat enam ei põe, on poolesajandiline okupatsioon jätnud oma valusad, vahel ehk ka märkamatud jäljed, mida vaid aeg suudab kaotada.

„Venemaa eksperiment inimloomuse kallal külmutas Eesti identiteedi arenemise. Vana Eesti on läinud. Nõukogude inimene on jäänud tehistooteks ajaloos,“ loeme teisalt Vesilinnu artiklist. Nõukogude inimene on tõesti „tehistoode“ ja minevikuahelad on murtud, aga ometi tuleb siia lisada, et me ei saa ega tohi unustada kommunistliku impeeriumi kuritegusid Eesti ja eestlaste vastu. Neid tuleks igal võimalusel esile tuua, eriti ka sel nädalal, kui tähistame märtsiküüditamise 59. aastapäeva.

Iga eestlase missioon – esindada Eestit

Priit Vesilind tuleb järgnevalt esile tähelepanuväärse mõttega. Võib nimelt juhtuda, et mõnele inimesele jääme meie ainsateks Eesti esindajateks, kellega ta elus kohtub. „Temale olengi mina Eesti. Tal puudub muu taustsüsteem. Kõik, mis ta meie maast edaspidi teab, põhineb tema muljel minust…See mulje, mille te jätate endast New Delhi lennujaamas või Miami kuurordis, on Eesti nägu, sest peaaegu igaühele, keda te kohtate, olete ainus eestlane, keda tema teab… Kui me oleme viisakad ja lahked, levib see mulje palju kaugemale meie isiklikust mainest,“ tõdeb ta. Vesilind võrdleb meid maalikunstnikega, kes lageda lõuendi ees seisavad, aga ka kirjanikega, kes tühja arvutiekraani silmitsevad.

Eesti esindamine on seega meie loominguline missioon. Peame muidugi olema hoolikad, et me maali ära ei rikuks või midagi rumalat kirja ei paneks, sest vigu on hiljem raske parandada. Vesilind soovitab valida parim oma minevikust – jätta kõik negatiivne ja mured selja taha meie ühise eesti autunde tähtsuse nimel.

Nii on siis igal eestlasel maailmas täita oma tähtis missioon. Väliseestlaste koorem on aga eriti raske: peame väärikalt esindama Eestit väljaspool oma kodumaad, võõraste rahvaste hulgas.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus