Eesti Elu
Kommentaar: ÜRO ja Kanada roll selles
Arvamus 01 Oct 2010  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Iga aasta septembrikuus pöörduvad rahvusvahelise üldsuse silmad New Yorgi poole, kus alustab tööd 192 riiki ühendav Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) järjekordne peaassamblee.

New Yorgis on seoses sellega alati palju kõrgeid külalisi ja riigipäid. Seal viibis äsja ka Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves, kes esines ÜRO-s muljetavaldava kõnega, aga ka näiteks provokatiivne Iraani president Mahmoud Ahmadinejad, kes kasutas taas rahvusvahelist tribüüni oma väärastunud ideede ning absurdsete ja vihast nõretavate süüdistuste edastamiseks. Ehkki paljud saadikud lahkusid tema kõne ajal saalist, tekib küsimus, miks üldse Iraani presidenti maailmaorganisatsioonis esineda lastakse?

ÜRO, mis loodi 24. oktoobril 1945, on jõudnud väärikasse ikka. Selle üheks tähtsamaks funktsiooniks on alati olnud rahumissioonide lähetamine maailma erinevatesse piirkondadesse. „Siniste barettidena“ tuntud rahuvalvajad, keda praegu on maailma 60-s erinevas riigis ca 100.000, omavad autoriteeti ja kohalikud peavad neist lugu. Nende ülesandeks on julgeoleku tagamine rahututes ja konfliktiderohketes piirkondades.

Julgeolekunõukogu vajab hädasti uuendamist

ÜRO tähtsaimal ja esinduslikuimal organil, Julgeolekunõukogul, on 5 alalist liiget (Venemaa, Hiina Rahvavabariik, USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa) ning 10 roteeruvat liiget. Roteeruvad liikmed valitakse ÜRO Peaassamblee poolt 2-ks aastaks. Igal aastal valitakse ümber 5 roteeruvat liiget. Igal alalisel liikmel on otsuste vastuvõtmise suhtes vetoõigus, mis kujutab endast vähki kivi all, sest just selletõttu ei suudeta sageli konsensuseni jõuda. Asjaolu, mis on muutnud maailma tähtsaima organi sisuliselt jõuetuks anakronismiks. Sanktsioone ja embargosid võib ju lõputult kehtestada ning isegi üksmeelse hääletustulemuseni jõuda, aga kui nende elluviimine põrkub suurtele probleemidele, mis on siis selle mõte?

Uuendused ja reformid näivad seetõttu möödapääsmatuina, kuid neid pole kerge ellu viia. Liiva on jooksnud nii eelmise peasekretäri Kofi Annani reformiprojektid kui ka Saksamaa, Brasiilia jt riikide sellekohased ettepanekud. Isegi Julgeolekunõukogu enda poolt vastuvõetud uuendustepakett pole märkimisväärseid tulemusi andnud. Samas muutub maailm pea iga päevaga. Kahjuks ei suuda aga Julgeolekunõukogu nende muutustega kohaneda ja on vaatlejate hinnangul praegu lausa kriisiseisundis. Tekkinud ummikust ei oska keegi väljapääsu leida. See kahjustab omakorda kogu ÜRO autoriteeti ja stabiilsust. Pole siis ime, et mõned kriitikud tõlgendavad maailmaorganisatsiooni ingliskeelset lühendit UN mitte kui United Nations, vaid kui United Nothing.


Julgeolekunõukogu liikmestaatus Kanadale?

Kanada soovib endale Julgeolekunõukogu liikmesaatust, milleks avaneb võimalus oktoobris, kuid see eeldab pealejäämist võistluses teiste kandidaatriikidega – Saksamaa ja Portugaliga. Peaminister Stephen Harper pöördus selles küsimuses 23. septembril ÜRO Peaassamblee poole, meenutades Kanada panust maailmaorganisatsioonile. Kanada on ÜRO üks peamine doonor (7. kohal oma rahalise toetusega); ta on alati ulatanud abistava käe kriisipiirkondade riikidele; riigi panus on olnud suur ja sageli ka ohvriterikas rahutagamise jõududes. Vahtralehemaale ei saa keegi ette heita lubadustest taganemist või sõnapidamatust, siin peetakse tähtsaks rahu, võrdõiguslikkuse ja demokraatia printsiipe. Peaminister mainis oma kõnes ka tänavusi G8 ja G20 riikide rühmituste tippkohtumiste korraldamist Kanadas.

Pressi arvates oli Harperi kõne muljetavaldav, mis andis Kanadale veenva edumaa Portugali, aga võib-olla ka Saksamaa ees. Kahjuks olid kõnest aga vaid vähesed huvitatud – teda kuulas kõigest 20 peaassamblee delegaati. Valitsuse kriitikud on seetõttu veendunud, et Harperi kõne ei täitnud oma eesmärki ja tema diplomaatiline strateegia on juba ette nurjumisele määratud.

Toronto Stari juhtkirjaniku arvates olid asjad maailmaorganisatsioonis märksa paremad peaministrite Pierre Trudeau, Brian Mulroney ja Jean Chrétien’i ajal, sest siis oli ÜRO rahvusvaheline profiil kõrgem ja ka Kanada panus tõhusam. Paralleelselt ÜRO autoriteedi langusega on Kanada panus ajakirjaniku arvates vähenenud. Aga miks ta peakski ÜRO-d nii suures mahus toetama, kui seal esineb rohkesti bürokraatiat, organiseerimatust ja isegi korruptsiooni? Kummaline siiski, et Kanada, kes oli ÜRO asutajaliige ja kannab nii suuri koormaid maailmaorganisatsioonis, on omanud vaid üksainus kord Julgeolekunõukogu liikme staatust.

Kommentaator Rex Murphy küsib, kas Kanadal on üldse mõtet Julgeolekunõukogusse nii väga trügida, kui ÜRO-s esinevad Ahmadinejadi taolised riigipead, kes vähendavad oma etteastetega respekti maailmaorganisatsiooni vastu. Aga võib-olla saaks Kanada just kaasa aidata nii ÜRO kui selle tähtsaima organi, Julgeolekunõukogu, õhustiku puhastamisele ja maailmaorganisatsiooni autoriteedi tõstmisele? See oleks ju tervitatav ja tänuväärne missioon.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus