Eesti Elu
Kommentaar: Ulmelist ajalugu hapukurgi hooajal
Arvamus 16 Jul 2010 Vello HelkEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Arvamustes ja vaidlustes mängivad vahel suurt osa oletused. Nende kaudu on palju lihtsam leida seletusi ja lahendusi, neid saab kasutada väga laiahaardeliselt, eriti kaasates vandenõuteooriaid. Ei usu siiski, et Eesti on tegelikult on vabamüürlaste, trilateraalide ja sionistide poolt maha müüdud, nagu mitmed kommentaatorid seda väsimatult kordavad. See kordamine pole aga tarkuse ema, pigem rumaluse sohilaps. Kuna ka sohilastel on samad kodanikuõigused, siis tuleb nende eksistentsi küsimärgiga aktsepteerida.

Kuigi vandenõuteooriad rajanevad oletustele, on neil siiski mingi üldine kindel lähtekoht, näiteks eriti laiahaardeliselt vabamüürlastel ja sionistidel. Varemast ajast on tuntud rahvusvaheline imperialism, mis elab veel edasi paljude teadvuses. Palju ahvatlevam on aga kontrafaktiline ajalugu, mille võimalused on ammendamatud.

Mäletan lapsepõlvest, et heideti nalja: „Kui tädil oleks neli ratast all, oleks ta auto!“, aga sellest hoolimata on „oleks“-id ka leidnud teed ajaloolaste käsitlustesse. See kehtib eriti II maailmasõja kohta, kuna selle kulgemisel oli palju võimalusi, millest alati ei valitud just paremaid. Seda võib ju konstateerida, aga tuleb arvestada tookordse olukorraga, kus osalejatel ei olnud neid andmeid, mis on nende tagantjärele tarkusega kritiseerijatel.

Suvisel hapukurgi hooajal sukeldun vahelduseks ka oletuste merre. Heaks inspiratsiooniks on Olaf Mertelsmanni mõtisklused II maailmasõja lõpu 65. aastapäeva puhul, eriti selle tähendusest Eestile (Sirp 07.05.). Ta rõhutab sellega seoses Saksamaa plaane ning arvab, et 65 aastat pärast Saksamaa võitu polnuks enam eesti rahvast kui sellist. Nõukogude võimu ja eelkõige stalinismi kogemus olid kindlasti kohutavad. Sellele vaatamata oleks Saksamaa võit veelgi hullemaks kujunenud. Ta on jõudnud selgusele selle oletuse kontrafaktilise iseloomu üle ja vabandab koguni.
Ei märkagi, et seda võib tõlgendada nõukogude okupatsiooni kaitsmisena, et see olnuks parim lahendus, kuigi tõi kaasa palju kannatusi. Aga nii N. Liidule kui Saksamaale oli väikeste Balti riikide iseseisvus tülikas. Ka N. Liidu rüpes terendas tulevik vabaõhumuuseumina.

Plaane on mitmesuguseid, neid võib ajaloo vürtsitamiseks mainida, aga nende põhjal ei saa midagi nii lõplikku järeldada. Stalini plaanide läbiviimine katkes tema surmaga. Ameeriklastel oli Morgenthau plaan, mis nägi ette Saksamaa alandamist agraarriigiks. Kas võib sellest järeldada, et siis poleks me saanud Saksamaalt ajalooteaduslikku välisabi? See plaan ei leidnud ka rakendamist.

On veel palju võimalusi, mis oleksid muutnud ajalugu, mis sellest, et nende tulemuseks poleks olnud meid praegu arutlemas. Näiteks Stalini soov teha Saksamaaga rahu juba 1941. a; tema hirm selle ees, et liitlased teevad Saksamaaga separaatrahu jne. On ka vist hea, et eestlased Vabadussõjas ei teadnud, et oli mõttetu sõdida, tuli arvestada Loodearmee, Punaarmee ja Landeswehriga, ja kuna sõjas võib mõni surma saada, oleks olnud parem relvad maha panna. Tulemuseks oli ju ainult paarikümneaastane vabariik. Kui poleks seda olnud, poleks ka olnud vaja küüditamist, sest Eestil oleks olnud ainult kuulekas eliit. Ei teadnud me Sinimägedel ja Krivasoos, et võitlesime Hitleri eest, püüdsime takistada uut okupatsiooni, lootsime lääneliitlastele. Selle rumaluse eest saame tagantjärele pähe! Aga hea, et nüüd selgitatakse eestlaste tookordset rumalust; kas tulnuks siis öelda tere tulemast Punaarmeele? Mis sellest, et ees seisis vähemalt priiküüt Siberisse. Loodetavasti Mertelsmanni kohaselt vähese „kriminaalse hoolimatusega“. Ta unustab, et Stalin ei järginud põhimõtet „maaslamajat ei lööda“, mida meie olime kogenud esimesel punasel aastal.

Ta arvab ka, et Stalini puhastustel polnud etnilist eesmärki, mida rõhutavad mõned teised ajaloolased. Mertelsmanni arvates saab nähtavasti ainult rääkida etnilisest puhastusest, kui see on ligi 100%-line? Nii kaugele ei ulatanud ka 1937. a N. Liidus käivitatud kompartei puhastus teistest rahvustest. Isegi Saksamaal ei hävitatud kõiki juute. Kui kord Göringilt (või Goebbelsilt?) küsiti, miks mõni juut käib veel vabalt ringi, olevat ta vastanud: „Kes on juut, seda otsustan mina!“

Brüggemanni arvates polnud juba tsaariajal mingit venestamist ega muid erilist hukkamõistmist väärivaid meetmeid, oli ainult suurvõimu loomulik ja õigustatud käitumine oma positsiooni kindlustamiseks. See on nagu Saksa-Vene ajaloolaste MRP — okupatsioon oli antud juhul parim võimalus! See on väga õrn teema, mille puhul Eesti ajaloolased poevad enamasti kartlikult nurka või noogutavad pead. Ei maksa aga neid oletusi ja heietusi eriti tõsiselt võtta, kuigi leidub uskujaid, lisaks veel soovunelmate ja utoopiate propageerijaid. Eks ole ka selliseid ajaloosaladuste „avastajaid“ nagu Dan Brown; võib-olla paneb mõne ise mõtlema? Oletustega mängimine annab küll rahulolematutele rahuldust, aga ajaloolased peaksid olema ettevaatlikumad.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus