Kommentaar: Ükskord me kaotame nagunii?
Arvamus 16 May 2008 Vello HelkEWR
    Trüki   E-post   FB     
Eesti taasvabanemise ajal sõnastas kunstnik Heinz Valk üldtuntud loosungi: „Ükskord me võidame nagunii!“. Selle all võideti mitte ainult vabadus, vaid see oli ka võit selle allasurujate, pikaaegse okupatsiooni esindajate üle.

17 aastat pärast taasvabanemist ulatab Heinz Valk sõbrakäe Eesti venelastele ettepanekuga, et Eesti riik peaks edutama vene eliiti (Eesti Päevaleht 24.04.). Tema arvates on liiga suur nende eestlaste hulk, kes ei taha tunnistada ajalootõde, et venelased võitsid II maailmasõja, ja liiga suur on nende venelaste hulk, kes ei tunnista, et Eesti natsidest vabastamine muutus järgmiseks okupatsiooniks. Meid aitaks, kui panustaksime rohkem siinsele vene haritlaskonnale. Oleks hoopis teine asi, kui Nõukogude okupatsiooni tunnistaksid ja sellest räägiksid vene intelligendid. Vene kogukonda pole tekkinud arukaid liidreid, kes võiksid juhirolli võtta. Lahenduse võti on eestlaste käes. Vene poliitikuid on Eesti erakondades, aga nad ei paista välja ja neid ei edutata. Kuigi venekeelsed moodustavad elanikkonnast kolmandiku, on nende esindatus avalikus elus marginaalne. See esindatus ei tarvitse olla proportsionaalne nende arvuga, kuid peaks olema piisav, et tekitada tunnet, et neid arvestatakse. Vene liidreid peaksid edutama ja nähtavaks tegema kõik erakonnad, nagu ka avalikus teenistuses peaks olema rohkem vene päritolu spetsialiste. Neid on näha ehk Tallinna linnas ja mujal kohaliku võimu teostamise juures, kuid riigi-võimu tasandil on neid väga vähe märgata. Miks me ei näe näiteks vene rahvusest ministeeriumi kantslereid?

Seda kommenteeriti elavalt. Ühest küljest on Heinz Valk kirjutanud väga inimlikult ja humanismist kantud loo, teisalt on see nähtud läbi erkroosade prillide. Ei saa rääkida kolmandikust, kuna vaid üle 100.000 on Eesti kodanikke, veidi rohkem Vene omi ja lisaks hulk hallipassimehi. Küsitakse, kes ja kus on need vene intelligentsi esindajad, keda võiks nimetada vene kogukonna liidriteks? Kõik tõelised vene intelligentsi esindajad hoiavad end kuidagi varju, poliitikasse pole kippunud. Kõigepealt peavad need vene eliidi esindajad oma aktiivse eestimeelse tegevusega tõestama lojaalsust, kujunema slaavlaste arvamusliidriteks ning alles seejärel võib neid edutada.

On ju ka näiteid, mis just ei toeta seda ettepanekut. Edgar Savisaare valitsuses oli rahvastikuministriks Petserimaalt pärit Artur Kuznetsov, keda reklaamiti kui eestimeelset. Ta lahkus ametist ja 1991. a. sügisel, kui Venemaa pakkus teda suursaadikuks Eestis. Keelduti vastu võtmast – peaks olema mõtlemapanev lugu.

Venelaste osakaal juhtivatel kohtadel olevat ebaproportsionaalselt väike? Arvata võib, et ka venelaste lojaalsus Eesti riigile on „ebaproportsionaalselt“ väike. Kus olid need etnilistest venelastest Eesti patrioodid pärast aprillimässu? Nii riigikogus, äris kui kultuuritegelaste hulgas on ju naturaliseerunud, lojaalseid Eesti Vabariigi kodanikke, keeled suus ja aru peas.

Nimetatakse mitmeid vene taustaga isikuid, keda on edutatud, näiteks Marina Kaljurand, Jüri Adams, Trivimi Velliste ja Laine Jänes. Ei unustata Edgar Savisaart. Väga palju on selliseid kõrgetel postidel, aga kisa tehakse vaid nende ümber, kes ei oska eesti keelt, aga esitavad nõudeid. Nimekirja võib jätkata, kuid tavavenelane ei loe neid tõenäoliselt venelastekski, kuna nad ei käitu vastavalt nende ootustele ja arusaamistele. Kui esiplaanile satub mõni eestimeelne venelane, näiteks Jevgeni Kristafovitsh, siis venelased ei võta teda omaks, vaid ilguvad tema üle.

Kas on aga venelasi, kes Moskvat rangelt kõvade sõnadega korrale kutsuvad, kui see ründab?

Eesti patriootlik vene eliit on kahjuks unistus, mis ei saa vähemalt lähiajal reaalsuseks, kuna tavaline venelane ei toeta neid, vaid ootab oma juhtidelt teatud suhtumist ja poliitikat, mis ei sobi enamikule eestlastele. Lojaalsus Eesti Vabariigile ei ole ostetav-müüdav, vaid inimeste teadlik valik. „Kohaliku vene eliidi aretustöö“ saab peamiselt toota poliitilisi silmakirjateenreid.

Inimlikul tasandil võib mõni venelane suhtuda eestlasesse igati hästi. Ent riiklikul tasandil ei tunnista lõviosa neist mingit Eesti riiki ega eesti rahva õigusi. Seda, et Eesti on iseseisev riik, peetakse ajalooliseks ülekohtuks ja mööduvaks arusaamatuseks. Sest nende arvates ongi nad omal maal, mille eest on verd valatud ja seega on neil selleks lausa seaduslik õigus.

Kui aprillisündmuste ajal või selle eel oleks leidunud üksainus venelane, kes oleks öelnud kasvõi nii: „See mälestusmärk on mulle oluline, kuid ma tean seda, mida eestlased on pidanud läbi elama ja mõistan nende tundeid, seepärast viime selle kuju pealegi kalmistule.“ Oleks seda olnud palju tahta?

Kelle nimel ütles Heinz Valk aastaid tagasi: „Ükskord me võidame nagunii!“? Kas see kehtib ka venelaste kohta? Loodetavasti pole see heatahtlik katse järjekordse alistumise tunnusmärgiks.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus