Lugesin huviga Stockholmi Eesti Päevalehe 13. detsembri 2007 numbris ilmunud ülevaadet Ilmar Jaksi sulest: „Kuidas soomepoiss Otto Petersi lugu raamatuks sai”. Olgu kõigepealt rõhutatud, et võtan mütsi maha Otto Petersi ees. Mees, kes lõpuni oma põhimõtetele jäi truuks ning kinnitas seda rasketele kannatustele avasilmi vastu minnes, väärib täit tunnustust. On rõõm teada, et Otto Peters siiski ellu jäi ja et ta sai hiljem isegi oma mälestusi kirja panna.

Ülevaates on kaks punkti, mida lubatagu mul kommenteerida. Esiteks seisab seal Petersi arvamus, et Martti Turtola ja Magnus Ilmjärve uurimused Eesti lähiajaloo kohta olevat „tagantjärele tarkus“. Kahe põhjaliku ja rohkele allikmaterjalile toetuva uurimustöö kergekäeline nulliks kuulutamine on kahetsetav. Ilmselt pole autor raamatuid ise lugenud või kui luges, siis juba alguses suurte eelarvamustega. On muidugi võimalik, et teostes leidub üksikuid faktilisi vigu. See aga ei õigusta teoste sisu totaalset mahategemist.

Vaatleme nüüd laialt levinud, kuid alati ilma kaine analüüsita esitatud seisukohta, et „vastuhakkamine oleks seadnud riigi ja rahva püsimajäämise tõsisesse ohtu“. (Peters 16. juuni 1940 kohta).

1. Riigi püsimajäämine. Siin räägib autor iseendale vastu, sest 16. juuniks oli Eesti Vabariik juba langenud. Hilja oli siis „tõsisest ohust“ rääkida. Hilja oli üldse midagi teha, sest õige aeg tegutsemiseks oleks olnud sügis 1939, kui N. Liit Eestile baaside lepingu peale surus. Mitte unustada, et alates 18. oktoobrist 1939, mil 25.000 punaarmeelast Eestisse sisse marssis, polnud Eestil enam täit kontrolli oma territooriumi ega elu üle. Jah, Eesti püüdis küll suveräänse riigina edasi tegutseda ja lubas baaside lepingut täpselt täita, kuid välismaa vaatlejatel oli asi selge ning Berliinis ja Moskvas lausa naerdi selle üle.

2. Rahva püsimajäämine. Teine vastuhakkamisest loobumise õigustus oli ( ja on ikka veel), et see oleks tähendanud „eestlaste hävingut“. Mis oleks juhtunud, kui Eesti oleks sügisel 1939 Soome eeskujul N. Liidule vastupanu avaldanud? Tunnistab ju Otto Peters ise, et Eesti probleem „polnud kaasaegse relvastuse puudus või vähesus“. Siin vastatakse tavaliselt, et mis Soomel viga, tal oli ju kolmekordne rahvaarv ja suurem armee. Jah, aga Soomel oli ka viiekordselt pikem idapiir kaitsta! Lisaks – ka Soomet ei aidatud; isegi Rootsi ei tulnud ametlikult appi.

Nüüd tagasi Eesti juurde. Ma ei hellita mingeid illusioone, nagu oleks Eesti suutnud kaua Punaarmeele vastu panna. Nädalaga oleks meid sõjaliselt alistatud, sest Punaarmee tehniline ja arvuline ülekaal oli liiga suur. Meil oleks olnud inimohvreid, kohati suuri purustusi; Eesti oleks kannatada saanud. Petersil jt. on samuti õigus, et „meil polnud ühtegi liitlast“. Ükski välismaa sõdur poleks appi tulnud ega oleks meile ühtegi püssipadrunit kingitud. Reaalset abi tõepoolest polnud oodata. Aga – maailma avalik arvamus oli siis veel meie poolel. Eestis viibisid välismaa diplomaadid ja ajakirjanikud, kes eestlaste kangelaslikust vastupanust oleksid maailmale teatanud. Teiseks oli Stalini sihiks (vähemalt alguses) meie maa ja rahvas võimalikult tervelt enda kätte saada. On raske uskuda, et 1939. a. vastuhakk oleks tähendanud „täielikku eestlaste hävingut“.

Kui me aga ikka väidame, et vastuhakk Punaarmeele 1939. a. oleks võrdunud rahva hävimisega, siis sellele loogikale toetudes oli 1944. a. meeleheitlik vastupanu mõttetu enesetapp. Võrdleme seisundeid kainelt. 1939. a. oleks Eesti kuriteoks olnud julgus vastu hakata NSVL-le. Aastaks 1944 olid venelaste silmis meie arvel lisaks vastuhakule (mis Sinimägedes venelastele suuri vereohvreid tõi) veel järgmised surmapatud:
• olime NSVL-i kodanikena oma isamaa vastu relva tõstnud ja nõukogude kodanikke tapnud;
• olime Hitleri liitlased ja fashistid;
• olime võidelnud liitlaste vastu ja sellega polnud loota isegi muu maailma moraalset toetust.

Nüüd oleks olnud ideaalne moment eesti rahvast täielikult hävitada, sest sellega oleks vahest nõustunud ka teised. Aga me jäime ellu. Miks arvatakse siis kindlalt, et 1939. a. oleksid eestlased jäägitult tapetud?

Küsite nüüd, kuidas oleks 1939. a. (lootusetu) vastupanu ikkagi Eestit aidanud? Vastuseks on, nagu eelpool vihjasin, et oleksime läinud ajalukku kui riik ja rahvas, kes oli valmis oma vabaduse eest võitlema. Soomlasi austatakse selle eest tänapäevani, hoolimata nende koostööst sakslastega Jätkusõjas 1941-44. On aksiomaatiline, et kes ennast julgelt kaitseb, seda austatakse; kes niisama alla annab, sellele saab osaks paremal juhul kaastunne, halvemal juhul põlgus.

Teiseks üllatab ikka eestlaste tookordne teadmatus sellest, mis ootas Eestit idapiiri taga. Olime 20 aastat jälginud veriseid puhastustöid Venemaal ja sadade tuhandete hukkumist Siberis, sh Venemaal elanud rahvuskaaslaste süstemaatilist hävitamist. Olime näinud kommunistide veretöid Rakveres ja Tartu Krediitkassa keldris Vabadussõja ajal. Oli meeles 1924. a. mäss ning eesti piirivalvurite jõhker tapmine Peipsi järve jääl 8. veebruaril 1938.

Mäletan, kuidas mu kadunud ema vaidles oma kooliõdedega (ülikooliharidusega naised), kes uskusid ja lootsid uuest korrast parimat. Ja neid uskujaid oli meil palju. Kas oli mu ema eriliselt tark? Ei, aga ta polnud unustanud elamust, kus ta Rakveres soris läbi 82 inimese surnukehad, otsides oma isa (mu vanaisa siiski pääses). Miks ei õppinud meie riigi juhtkond minevikust?

Nüüd oleme pidanud aastakümneid võitlema igasuguste väärarusaamadega: „ise ühinesite Venemaaga“, „võitlesite ju SS ridades liitlaste vastu“ jne. Alles hiljuti vilksatas The Wall Street Journal’is Eesti kohta „endine nõukogude vabariik“. Meie esimesest iseseisvusest teavad vähesed, hoolimata lugematutest märgukirjadest ja demonstratsioonidest, millega on püütud Eesti traagikat selgitada. Ammugi pole maailm huvitatud meile nii tähtsast Eesti riiklikust järjepidevusest. Teatakse vaid, et Eesti läks püssipauguta Vene alla. Meie paljukannatanud idarinde võitlejaid on lõputult vintsutatud ja mõnitatud selle pärast, et nad pidid võõra lipu all võitlema.

Kas tahan ma nüüd kivi heita Eesti tookordsetele juhtidele, eeskätt president Pätsile ja kindral Laidonerile? Kindlasti mitte, sest need mehed on oma võimalike vigade eest juba eluga maksnud. Pealegi lähevad nad Eesti Vabariigi loojatena auga ajalukku. Inimlikust perspektiivist vaadatuna püüdsid nad 1939 päästa mis päästa sai. Mäletan, kui Päts ahastas, võimalikule Eesti-Vene sõjale vihjates, et „siis purustatakse kõik meie vabrikud ja kodud…“. Ma mõistan tema dilemmat. Aga vahest oleks siiski parem olnud, kui Päts oleks 1939 korranud oma 27. novembril 1918, Ajutise Valitsuse koosolekul tehtud rusikalööki lauale: „Kommunistidega mingisugust kompromissi, mingisuguseid läbirääkimisi! Vägivallakandjatele vastu relvadega! Vaba Eesti rahva ja püha kodumaa kaitseks kõik mehed välja!“ Sisuliselt kordas ta küll sama veel 25. juunil 1939 Tahkurannas peetud kõnes, oma sünnipaiga monumendi avamisel, aga…

On aeg lõpetada. Minevikku muuta ei saa. Nõustun, et tuleviku huvides on vajalik minevikku analüüsida, kuid seda tuleb teha ratsionaalselt, kõrvale jättes isamaalikud emotsioonid. Siis saab ajaloost mõndagi õppida.

Märkmed: