Enamik meie lugejaid elab Torontos. Aga ehk on ka mujal elavatel rahvuskaaslastel huvitav teada, milline on Kanada suurima linna elukvaliteet, selle plussid ja miinused.

Murelikud märgid

Endine poliitik ja praegune omanimelise keskuse (Manning Centre for Building Democracy) president Preston Manning kirjutas hiljuti ajalehes Globe and Mail paljuütleva pealkirjaga arvamusloo „All is not well in Toronto“.

Sissejuhatuses küsib ta, kuidas üldse mõõta Kanada linnade elukvaliteeti, majanduslikke saavutusi, valitsemis- ja juhtimissüsteemi, pidades silmas, et Vahtralehemaa linnades elab 25 miljonit inimest enam kui 31-miljonilisest elanike koguarvust. Suur-Toronto rahvaarv on viimase rahvaloenduse põhjal üle 5,11 miljoni.

Muidugi on igal torontolasel oma nägemus meie multikultuursest suurlinnast. Kui pisiasjad kõrvale jätta, võib siinse eluga üsnagi rahul olla. Nii ei arva aga hr. Manning, kes juhib tähelepanu tervele reale möödalaskmistele linna elus ja juhtide küündimatusele. Kui artiklis toodud seisukohtadega tutvuda, tuleb nentida, et küllap on temalgi on õigus. Preston Manning on nimelt viimasel ajal koos Ontario provintsi ekspeaministri Mike Harrisega veetnud pikki tunde Fraser’i Instituudi Toronto büroos, et leida vastuseid ülalesitatud küsimustele.

Nad on hoolega sõelunud torontolaste seas läbi viidud arvamusuuringuid (COMPAS Research), rahvaloenduse andmeid jm. ning leidnud, et kõik pole kaugeltki hästi meie kodulinnas.

Esimeseks häiresignaaliks peavad nad asjaolu, et Toronto on kaotamas oma juhtivat rolli riigi majanduses ja rahanduses. Ka siinne tööhõive olukord on halvenenud ja keskmine sissetulek kahanenud. Kui 2006. a oli see 106% riigi keskmisest, siis 2005. a. oli ta langenud 96%-le, ja langustendents jätkub.

Pole siis ime, et 42% usutletuist leidsid, et Torontos lähevad asjad allamäge. Nuriseti ka ränga maksukoorma üle ja 67% arvasid, et linn peaks alati korraldama referendumi järjekordse maksude tõstmise kavatsuse korral.

COMPAS Research’ist tuuakse veel esile, et kui 70% linna elanikest on rahul päästeteenistuse tegevusega, siis sama palju on neid, kes pahandavad linna sotsiaal- ja tervishoiuteenuste ja teede madala kvaliteedi üle. Enam kui pooled küsitletuist on rahulolematud linnaisade tegevusega ja leiavad, et maksumaksjate raha ei kasutata otstarbekalt.

Optimistlik pilt

Sellel taustal mõjus kontrastina möödunud nädalal toimetusele edastatud pressiteade, kus loetletakse Toronto linnale viimasel ajal omistatud autasusid ja tunnustusi. Kas hr. Manning teadis, et linn on sel aastal pälvinud 45 autasu erinevate sektorite elukvaliteedi eest (Public Sector Quality Fair, PSQF). Kõnealuseid tunnustusi omistatakse Kanada Rahvusliku Kvaliteedi Instituudi otsuste põhjal. Linnapea David Miller ütles sel puhul: „Need autasud kinnitavad, et linn ja selle ametnikud näitavad jätkuvalt üles avatust uuendustele ja pühendumust parima teeninduse osutamiseks oma elanikele.“

Linna mänedzher Shirley Hoy kinnitas, et erilist tähelepanu pööratakse kõige tundlikumatele elanikkonna gruppidele – kodututele, puuetega inimestele, allpool vaesuspiiri olevatele lastele ja vanuritele. Mänedzheri sõnul pole unustatud ka keskkonnasõbralikkust, haridust, tervishoidu jt. heaolu kategooriaid.

Samas pressiteates kiidetakse Torontot kui Kanada majandusmootorit ja kultuurikeskust.
Fakt on see, et Toronto on maailma suuremaid ja paremaid linnu, kuhu asuksid (ja asuvadki) meelsasti elama immigrandid igast maailma otsast, peamiselt siiski Aasiast.

Finants- ja majandusanalüüside tunnustatumaid firmasid Standard & Poor’s 2007. a raporti põhjal kuulub Toronto maailma 10 parima majanduskeskuse hulka koos selliste miljonilinnadega nagu Chicago, London, Los Angeles, Madrid, Milano, Moskva, New York, Pariis ja Yokohama.

Linnapea Miller ei imesta sugugi selle üle ja arvab, et põhjuseks on eeskujulik linnaelu korraldus. Ta peab Toronto edu põhjuseks selle järjest paraneva järveäärse ala väljanägemist, suhteliselt puhtaid tänavaid, rikkalikku rohelust, vilgast ehitustegevust, üha paranevat infrastruktuuri, kultuurielu mitmepalgelisust jne, jne.

Kellel on õigus?

Mitte kõik linnaelanikud ei pruugi ülaltoodud optimistliku väljavaatega nõustuda, eriti need, kes peavad seisma varasemast märksa kauem bussipeatustes või trügima täiskiilutud sõidukites. Nad kinnitavad, et piletihinnad on tõusnud paralleelselt ooteaegade pikenemisega. Ja kes meist poleks veetnud tunde telefoni otsas, et lõpuks ometi saada kontakti mõne hõivatud linnaametnikuga?! Ka kodutuid ja kerjuseid on Toronto tänavatel piinlikult palju. Mida arvavad need saatuse heidikud linnaisade maalitud roosast pildist? Aga nendest tuhisevad mööda kahekordsed bussid turistidega, kes on vaimustatud Toronto ilust ja võlust. Imposantsed panga- ja ärihooned, pargid ja maailma uhkeim teletorn varjutavad külaliste pilgu eest õnnetud, saatusele jalgu jäänud maaslamajad. On tõsi, et paljud neist ei oska ega soovigi teisiti elada, aga on ka neid, kes võtavad rõõmuga vastu abistava käe. Firma Habitat for Humanity Toronto entusiastid räägivad, kuidas sponsorite abiga on suudetud aidata madala sissetulekuga peresid ja ehitada neile korralikke kodusid. Seejuures kutsutakse tulevasi elanikke tööprotsessis osalema ja võimaldatakse neile maju osta intressivaba, 25-aastase laenuga.

Kuigi press toob järjest uudiseid kuritegevuse drastilisest vähenemisest Torontost, on seda raske uskuda, sest pea igal hommikul edastatakse teateid järjekordsetest tapmistest ja pussitamistest.

Aga tõele au andes ei luba linnapea ei endal ega teistel loorberitele puhkama jääda. Ta veeretab süü keskvalitsuse kaela ja leiab, et kõik probleemid algavad viimase suutmatusest-soovimatusest luua keskvalitsusega tegusaid suhteid. Miller juhib samuti tähelepanu puudustele linna ühistranspordis. Kas ta teeb seda solidaarsusest kaaslinlastega või soovist mingil moel reageerida lakkamatule kaebuste voolule?

Nagu ikka elus, pole head ilma halvata. See kehtib ka Toronto kohta. Ja kindlasti pole rahutu suurlinna juhtimine kerge ülesanne.

Märkmed: