Kommentaar: Toomas Nipernaadi mentaliteedist ja muretsemisest
Arvamus 27 Jul 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Just nüüd, suvel, oleks ju tore Toomas Nipernaadi kombel muretult vilistades ringi uidata, kohata erinevaid inimesi ja fantaasiatiivul lennates muunduda kord parvepoisiks, siis jälle taluperemeheks, madruseks või kelleks tahes. Ühelt poolt näib, et Toomas mõtles vaid oma heaolule ega hoolinud purustatud südametest ja hävinenud lootustest.

Aga teda võib vaadelda ka teistmoodi: näiteks Kaljo Kiisa filmi vaatevinklist – kui parandamatut ja salapärast romantikut ning ilusate lugude puhujat, kes aitab inimestel unustada muresid. Hetked, mida ta armunud naistele kingib, on ehk parimad nende ühetoonilises elus. Lõpetanud seiklused ühes paigas, ilmub Toomas oma fenomenaalsete luiskamistega välja teises. Tal pole inimestele pakkuda muud kui kauneid lubadusi ja muinasjutte, kus väike ojake muutub sillerdavaks Pärlijõeks ja vaene külapoiss kõige rikkamaks terves ilmas. Ta pilkab mammonaorjasid ning rumalust ja naerab südamest pisiprobleemide üle.

Nipernaadi meile ei sobi

Ehkki me loeme naudinguga August Gailiti raamatut Toomas Nipernaadist, on peakangelase ellusuhtumine enamusele meist vastuvõtmatu. Meid ei maksa mingil juhul võrrelda ka siristavate rohutirtsudega, kes ei mõtle lähenevale talvele või muretute 1960ndate aastate lillelastega, sest elu on meid teistsuguseks kujundanud. Meie, eestlased, oleme ju suured muretsejad. Sellise muretsemise algeid võime täheldada oma järeltulijateski, juba päris pisikesed inimesed näivad mõne probleemi üle kulmu kortsutades juurdlevat.

Ehkki Piibel käsib meil eeskujuks võtta linde, kes ei koo ega ketra, ent kannavad sellest hoolimata kaunist kuube ning on toidetud, ei pea me sellist muretut ellusuhtumist õigeks. Ja kuigi muretsemisega ei suuda me oma pikkusele mitte millimeetritki lisada, muretseme ikka.

Üks eesti vanasõna kinnitab, et „muretsemisest pole kasu“; teine seevastu aga, et „muretsemata ei saa elada“. „Rõõm on üürike nagu kastetilk, naermise ajal ta sureb, mure aga tugev ja põline,“ on öelnud suur mõtleja Tagore. Näib siis, et muredest pole meil pääsu. Ja nii me pühendamegi negatiivsele mõttetegevusele – muretsemisele – uskumatult palju aega ja energiat. Põhjusi selleks leiame alati.

Muretsedes murran meele

Tarvitseb meil avada teler, arvuti või ajaleht, kui satume muredega silmitsi. Muretsemisepideemiast haaratud 21. sajandi maailmas pole õiglust ega rahu.

Teheran topib oma nina niigi rahutu Iraagi siseasjadesse, majandusliku abi ja ärisidemete katte all mahitab ta naaberriigis kodusõda, loeme 24. juuli Christian Science Monitor’ist. Aga seal (ja üha rahutumaks muutuvas Afganistanis) teenivad ka Eesti sõjamehed.

Meid teeb murelikuks Venemaa musklite pingutamine ja jäine vaenulikkus Eesti riigi suhtes, mille kohta press toob uudiseid iga päev.

Toronto linn näib olevat pankroti veerel. Kibekähku oleks vaja sadu miljoneid dollareid. Linnaisad kratsivad kukalt ja muretsevad.

Sel nädalal avalikustatud küsitlusuuring näitab, et siinsed baby boomer’id on pillavalt elanud ega pole mõelnud pensionieale. See võib neil aga kujuneda pikemaks kui eelmistel generatsioonidel. Vaid 60%-l olevat hinge taga $100.000 või rohkem. Ülejäänud 40% on elanud nähtavasti Toomas Nipernaadi viisil, võttes elust mis võtta annab ja paljud astuvad oma elu viimasesse faasi tohutute võlakoormatega.

Muret teevad meile ka islamiäärmuslased, kes ähvardavad oma üleilmse kalifaadi loomisega hävitada läänemaailma.

Keskkonnakaitsjad löövad häirekella pöördumatute kliimamuutuste pärast.

Tõesti – turvaline maailm näib olevat võimalik veel vaid muinasjutumaal ja unistuste õhulossides. Ometi on väga vähe seda, mida me saame muuta. On tõestatud, et 95% asjadest, mille pärast inimesed muretsevad ei juhtu kunagi ja ülejäänud 5 % juhtuvad niikuinii. Eesti keeles on tabav väljend – „aeg on selleks küps“, mis tähendab, et iga asi toimub omal ajal.

Ülearune muretsemine on aga tervisele – eriti vaimsele tervisele – kahjulik. Öeldakse ju ühes eesti rahvalauluski: „Muretsedes murran meele…“ Ameerika Südameassotsiatsioon näeb tihedat seost muretsemise ja stressi ning südamehaiguse, kõrge vererõhu, südameatakkide, ajurabanduste jpt haiguste vahel.

Nii ei vähenda siis muretsemine mitte ainult meie elujõudu, vaid koormab Kanada tervishoiusüsteemi ja suurendab meie väljaminekuid.


Kuidas saavutada meelerahu?

Me vajame meelerahu, vabanemist murest. Selleks tuleb endale kõigepealt selgeks teha, et on asju, mida me ei saa muuta. Selline muretsemine röövib meilt aja ega luba tegelda nende asjadega, mida me saame muuta.

Psühholoogid soovitavad muredele vastu astuda hoolikalt läbimõeldud mõttelise barjääriga. Aga kuidas? Siin muutuvad targad õpetajad kidakeelseks, öeldes vaid, et igaüks peab ise leidma, milliseid vahendeid kasutada.

Tai ja Birma põlisrahvaste keeles puuduvat nii aega märkivad sõnad kui ka sellised mõisted nagu „muretsema“ ja „tahtma“, rääkis Tõnis Vint kunagi Eesti Päevalehele antud intervjuus. Kiirustamine olla sealmail võõras ja varanduse küljes ei olda kinni, sest see on inimesele teel koormaks. Nemad on siis tõelised Nipernaadi-taolised looduslapsed, ainult et väga ausad… Aga see on juba teine äärmus.

Et meie jaoks on ka selline idamaine mõtteviis võõras, oleks ehk kõige targem elada hetkest hetkesse; päevast päeva – leppides sellega, mis elus ette tuleb ja olles õnnelikud selle üle, et mitte kõik meie mured pole täitunud.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus