Ameerika tervishoiusüsteem toimib peaasjalikult nii, et inimesed ostavad omale kindlustusfirmade kaudu kas otse või oma töökoha kaudu tervishoiukindlustused, mis nende vastavaid kulusid katavad. Ameerika 300 miljoni elaniku hulgas on umbes 45 miljonit elanikku, kellel seda kindlustust ei ole ja kes peavad oma tervishoiukulusid oma taskust maksma. Nende 45 miljoni hulgas on hulk neid, kel on võimalus seda kindlustust osta, kuid ei soovi seda teha ja kulutavad oma raha muudeks otstarveteks. Nende hulgas on aga ka neid, kel pole seda võimalik teha majanduslikel põhjustel. Nende arvu hinnatakse umbes 15 miljonile.

Ameerikas on aga seadus, et kui keegi kas õnnetuse, insuldi või infarkti tagajärjel haigla kiirabisse tuuakse, siis haigla on kohustatud abi ja ravi andma, ka neile, kellel kindlustust ei ole. Maksumaksjad katavad need kulud. Võrreldes Kanada tervishoiusüsteemiga, kus riik kindlustab kõiki kodanikke ja kus on tihti pikad ootejärjekorrad ravi saamiseks, näiteks liigeste asendamiseks, on Ameerikas ravi saamine palju kiirem ja rikkad Kanada kodanikud käivad neid operatsioone Ameerikas tegemas.

Üks tegur, mis Ameerika tervishoiusüsteemi väga kulukaks teeb, on see, et kas õnnetuste või arstide poolt tehtud vigade all kannatajad on tihti õnnetuse tekitajaid ja arste kohtusse kaevanud, esitades süüalustele tohutu kõrgeid nõudmisi, millega paljud kohtunikud kaasa lähevad. Advokaadid teenivad suuri summasid, kuna nende tasu on teatud protsent väljamõistetud summast.

Selle tagajärjed on, et arstid lasevad enda kaitseks patsientidel läbida rohkem teste ja uurimisi kui neid praktiliselt vaja on, mis asjata kasutab tervishoiu ressursse. Enda kaitseks võimalike kohtulike nõudmiste vastu peavad arstid muretsema omale kindlustuse, mis on tohutult kallis, aastane preemia võib olla sada kuni paarsada tuhat dollarit. Praktiseeriv arst peab selle kulu oma honoraridest katma, mis tema teeninduse kallimaks teeb.

President Bush katsus seda süsteemi muuta nii, et advokaadid saaksid ainult teatud honorari ja mitte protsenti määratud kahjutasust, kuid see tal ei õnnestunud. Ameerika advokaatide ühing oli president Obama presidendikampaania üheks suureks rahastajaks, nii et temapoolset süsteemi muutmist selle koha pealt pole loota.

President Obama tahab Ameerika tervishoiusüsteemi põhiliselt muuta, nii et kõik Ameerika kodanikud oleksid tervishoiukindlustusega kaetud. Sellekohane seaduseelnõu on umbes 1100 lehekülge pikk. On päris inimlik, et kõik Kongressi ja Senati liikmed pole seda suutnud läbi lugeda, kuid neil oli presidendi poolt surve, et seda seaduseelnõud kiiresti vastu võtta. Selle kulu Ameerika maksumaksjatele hinnatakse umbes triljoni dollari suuruseks aastas. Kulusid loodetakse kärpida kindlustusfirmade kasumi vähendamise või täieliku elimineerimisega. Samuti loodetakse kulusid vähendada vanurite arvelt, sest kõige rohkem kasutab vanur, kui ta mitte südameatakki ei sure, tervishoiu ressursse poole aasta jooksul enne surma. Küsimuse all on näiteks, kas vanuril, kelle oletatav eluiga on aasta, asendada tema põlveliiges kunstliku liikmega või anda talle rohtusid valude vaigistamiseks ja operatsiooni arvelt raha kokku hoida.

Praeguses süsteemis on selle otsuse tegemine patsiendi ja tema arsti vaheline küsimus. President Obama ettepanekus sekkub sellesse otsuse tegemisesse valitsuse esindaja, bürokraat.

Vanurite ja ettepaneku rahastamise küsimused ning seaduseelnõu pikkus ja detailiderohkus, mida pole rahvale selgitatud, on tekitanud Ameerika valijate hulgas palju umbusaldust. Kongressi ja Senati liikmete kohtumised valijatega on tihti muutunud väga emotsionaalseks, kuna valitutel pole sageli selgeid vastuseid ja koosolekud muutuvad kasututeks, kuna valijad lasevad oma tunnetel võimust võtta ja praktiline informatsiooni vahendamine muutub võimatuks.

Tegemist on Ameerika rahva tuleviku suhtes ülitähtsa küsimusega, sest tervishoiukulud moodustavad umbes ühe kuuendiku Ameerika majanduse sisekoguproduktist. Kui see kõik valitsuse tiiva alla satub, siis on valitsus Ameerikas suure sammuga oma võimu suurendanud ja Ameerika kodaniku vabadust vastavalt vähendanud.

Inglismaal, Ühendatud Kuningriigis, kus elab 61 miljonit inimest, tegutseb sealses tervishoiusüsteemis 1,4 miljonit ametnikku, kes ei ole meditsiinitöötajad. Ootejärjekorrad on seal pikad.

Märkmed: