Eesti Elu
Kommentaar: Teise maailmasõja järelkajasid
Arvamus 25 Sep 2009 Vello HelkEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
70 aastat tagasi algas II maailmasõda, millele oli rajanud tee MRP. See oli verine ja dramaatiline, millele järgnes 50 aastat külma sõda ja N. Liidu juhitud idabloki lagunemine 1991. a.

Eelmistes kommentaarides oli sellest juttu seoses Eestiga. Nüüd vaatlen seda probleemi laiahaardelisemalt. Esiteks ei pea täielikult paika väide, et vaba maailm võitis sõjaliselt Euroopas. Olulist rolli mängis Punaarmee, kes kandis ülisuuri kaotusi ja käitus jõledalt võidujooksus Berliini poole. Rindel oli punaarmeelastel valik kahe surma vahel – kas vaenlase poolt eest või politrukkidelt tagant. Venemaa on enda arvates ainuvõitja, kuigi N. Liit sõltus väga USA tohutust abist. On ka unustatud, et pärast MRP-sobingut käitusid N. Liit ja Saksamaa ligi kaks aastat kui liitlased; et nad jagasid omavahel Poola ja pidasid ühist võiduparaadi. Nad jagasid huvipiirkonnad; Balti riigid visati Moskvale söödaks.

Väide, et vaba maailm võitis poliitiliselt, on müüt. Sõja viimases faasis alistas N. Liit pool Euroopat ja seisis pärast sõda maailma kommunistliku liikumise eesotsas. Vaba maailm saavutas võidu küll Hitleri üle, aga selle hinnaks olid Stalin ja ta järglased raudeesriide taga. 1939. a. oli natsismi suuraeg, 6 aastat hiljem koitis kommunismi aeg komando- ja plaanimajandusega, mida imetleti demokraatlikes valitsustes ja õpiti Lääne ülikoolides. Vaba maailm kaotas pool Euroopat – mitte ainult MRP-ga N. Liidule langenud osa, vaid veelgi enam. Teherani, Jalta ja Berliini kokkulepete taga seisis kaudselt MRP tunnustamine. Poola ei saanud tagasi N. Liidu poolt „vabastatud“ osa, ta pidi leppima kompensatsiooniga Saksamaalt, mille tulemuseks oli Oder-Neisse piir.

II maailmasõda andis kommunismile laiahaardelisi rahvusvahelisi tulevikulootusi. Selle ideoloogia mõju kasvas ja ta pikaajaliseks tulemuseks võib lugeda noorsoorahutusi 1968. a. Neid ajendas sõja kultuuriline tähendus; see staatus, mida üldine vasakpoolsus oli saavutanud N. Liidu sõjalise panuse kaudu.

Sõja olulisemaks tulemuseks oli vasakpoolse hoiaku positiivne maine. Hitler ja tema väärteod rikkusid võimalused olla parempoolne. Pärast teda muutus see naeruväärseks või kahtlaseks, kui mitte isegi kriminaalseks. Parempoolset hoiakut loeti automaatselt valeks, ka moraalselt. Parempoolseid iseloomustati kui varjatuid fashiste. Seejuures unustati, et Hitleri partei oli natsionaalsotsialistlik töölispartei, seega mitte ainult natsionalistlik, vaid ka sotsialistlik, suguluses Moskva kommunismiga.

Sõjajärgsete mittesotsialistide põlvkondade suurimaks probleemiks oli vältida parempoolsuse silti. See ajaloost tingitud refleks nõrgendas mittesotsialistlikku mõtlemist kogu Euroopas. Parempoolsed lasksid end tõrjuda kaitsele. Ajavaim, see kergelennuline ja siiski reaalne nähe, oli nende vastu, samal ajal kui nad kõhklesid näitamaks oma olemust.

N. Liidu lagunemine surus vasakpoolsed mõneks ajaks kaitsesse. Vaikisid nende iidolid Moskvas, jäid siiski mõned väljaspool Euroopat, kes olid leidnud endale olukorrakohase variandi. Näiteks Põhja-Korea oma isolatsiooniga ja Hiina riigi kontrolli all olev sotsiaalkapitalism.

Mõju oli endistes Euroopa „sotsialismimaades“ tugevalt juurdunud. Parempoolsed olid inimlikuma näoga kui neis võimul olnud Moskva kollaborandid. Algul püüti end päästa mantlivahetuse ja vaikimisega, aga aegamööda tundsid nad end taas üsna kindlalt ja hakkasid võimu poole pürima. Kõige ilmekam on see Saksamaal, kus endised Stasi-agendid poliitikas nii avalikult kui kulisside taga, eriti majanduskriisi taustal, üha suuremat poliitilist rolli mängivad ja on pääsenud koguni liiduriikide juhtkonda.

Euroopa parempoolsete tähelepanu on viimasel ajal pööratud üha kasvavale moslemite sisserännule, millega kaasnevad poliitilised nõuded respekteerida koraani ja usulisi tavasid. On raske viia shariaadi kooskõlla kohalike kommetega. Kuigi Euroopal on kristlik taust, pole keelatud ristiusu kritiseerimine. Islam ei luba kriitikat, kriitikute elu on hädaohus. On huvitav näha, et vasakpoolsete esindajad, olgugi ateistid, võtavad sõna moslemite kaitseks, kui ei tulda vastu nende nõudmistele.

Demokraatiast räägivad nii vasak- kui parempoolsed, aga kogemuste kohaselt on selle võimalused parempoolsete juures suuremad. N. Liidu „rahvademokraatiat“ on mitmed rahvad kibedalt tunda saanud. Sellega on lugu nii, nagu ütles Taanis avalikult üks moslemi imaam, konverteerunud taanlane: „Demokraatia on hea, seda saab eriti kasutada enda hävitamiseks. Kui see on õnnestunud, siis jääb shariaad – ja katsugu keegi seda muuta!“ See on ka kommunistide taktika.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus