Eesti Elu
Kommentaar: Tartu rahu tegemise aegu
Arvamus 19 Feb 2010  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Alljärgnev lugu, lühendatud, aga originaalstiilis, on väljavõte mõjuka ajakirjaniku ning ühiskonnategelase Anton Jürgensteini raamatust „Minu mälestused II“, Noor Eesti Kirjastus Tartus, 1927.

Jürgensteini (1861-1933) mälestused näitavad jutuajamise laadis, kuidas eestlasele omase osavuse, õigusjärgse järeleandmatuse ning isegi teatud arrogantsusega võideti veebruaris 1920 tingimused, mis olid vajalikud tuleviku loomiseks rahva enda poolt.

„Nagu teada, läks esimene kokkupuutumine enamlastega Pihkvas rahu asjus nurja, sest et enamlastel korda ei läinud meie esitajate peale tarvilist mõju avaldada ega nende suurtele nõudmistele vastu tulla. Krassinil kui vene parimal töösturil oli Narva linna ja kose nõudmine Venemaale esimese järgu tähtsusega ja kui meie poolt selles asjas järele ei antud, lahkus ta ähvardusega Narvat väevõimuga ära võtta ja andis oma koha üle Joffele, kes ka Lätiga ja Soomega rahu tegi ja omale nimeks sai ‘mirnõh djel master’ (rahuasjade meister – toim.), rahutegija.“

„Huvitav oli see rahutegemise aeg. Iga hommiku, enne kui meie delegatsiooni juht Poska konverentsile läks, ma külastasin ja interwjueerisin teda. Ligikaudu paar esimest nädalat ei teadnud ta midagi kindlamat ütelda, kas mõtlevad enamlased tõesti ja tõsiselt rahutegemise peale, või on see katse neil mingiks poliitiliseks konksuks suure ilma ees, et oma rahuarmastust demonstreeerida, liigseid nõudmisi esitada ja siis pärast ütelda,et rahutegemise takistus Eesti pool on. Ühel hommikul aga ütles Poska heas tujus: „Kuulge, see asi hakkab susisema! Ma olen selgusele jõudnud, et enamlaste rahusoov tõsine on.“ Ja kuidas ta selles äratundmises nüüd talitas, see oli suurepäraline. Kui enamlased tulevaseks riigipiiriks ette panid Sonda raudteejaama, millega tükk Virumaad koos Narvaga enamlastele oleks läinud, tõmbas meie delegatsioon tulevase piirijoone üle Jamburgi ja Pihkva poolt nii, et Irboska kõrgustikud, kõige parem kaitsejoon Pihkva madaliku serval, meile pidid jääma. Ja kui ühel ilusal päeval Joffe nõudis et meie Irboska liinil oma traataiad maha kisuks, oma kaevikud täidaksime ja oma väed sellest joonest 10 versta tagasi tõmbaksime, siis läheksid ka venelased 10 versta tagasi ja sünnitaks niiviisi vägede vahel 20 versta laia erapooletu maariba, siis selle lükkas rahudelegatsiooni liige kindral Soots järsult tagasi, teatades et meie neid kaevikuid, mida meie sõdurid oma verega võitnud, küll täitma ei hakka. Joffe teinud selle peale kahetseva näo ja ütelnud, et niisugusel puhul rahuläbirääkimised mõneks päevaks katkestada tulevad. Ta pidi Moskva sõitma oma valitsusega läbi rääkima. No hea küll, ütelnud Poska, olen selle katkestamisega nõus, sest ka mina pean Tallinna sõitma oma valitsusega nõu pidama. Mindi laiali ja Joffele seati erarong valmis, millega ta õhtul Moskva sõitu pidi alustama. Kui aga kaval rahumeister nägi, et Eesti poolt seda katkestamist nii väga ei kardetudki, teatas ta enne ärasõitu et ta juba traaditeel Moskvast nõusoleku saanud järeleandmiseks, niisiis et hommikul konverents jätkuda võiks, sest et tema sõit katki jääb. Kuid Poska teatas, et tema sõit Tallinna küll katki ei jää, et ta sõitma peab. Ja ta laskis Joffet oodata, kuni ta Tallinnast tagasi jõudis.“

„Niiviisi keerutas Poska edasi, kuni Vene pealetung Narvale suurte kahjude tagajärjel rauges ja nende ülemjuht Moskvale teatas, et edasitungimisest Narva peale purustatud polkudega enam juttu ei võivat olla. Palju enam olla karta, et eestlased rünnakule üle lähevad. Siis tuli Moskvast nõusolek rahu alla kirjutada neil tingimustel, et 10 verstane riba Naroova takka ühes Narvaga ja ka Petserimaa meile jääb ja venelased 15 miljonit kuldrubla meile maksavad.“

„Kui Joffe ja Poska kumbki oma nimed rahuaktile alla olid kirjutanud, ma soovisin Poskale õnne ja küsisin: „Kas oleksite teie, kui teie venepoolne juht oleks olnud, niisugustele venelastele piinlikkudele tingimustele alla kirjutanud?“

„Jah, see on tõesti neile mir pohabnõi (madalatasemeline rahu – toim.),“ vastas Poska lõbusalt muiates. Ja suur ajalooline draama oli meile õnnelikult lõppenud.

Mul tulevad siinjuures meelde vana sõbra J. Egloni sõnad, mis ta igal viljakal sügisel tarvitas: Ega Jumalal triigipuud ei ole, kui ta annab, siis annab ta kuhjaga vakad.“

(Selle artikli saatis toimetusele Ralf Kall Montrealist, kes leidis ühest Tallinna vanaraamatupoest ülalmainitud Jürgensteini raamatu.)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus