Pea iga rahvas tähistab lõikustänupüha, väljendamaks lugupidamist põllumajanduse kui aastatuhandete vanuse tegevusala vastu. Kui palju me aga mõtleme põllumeeste raskele tööle poeriiulilt leivapätsi haarates ja oma käru pilgeni täites muu maalt pärit kraamiga? Vaevalt see meile üldse meenub.

Ometi eeldab põllusaaduste tootmine rasket ja pingutavat tööd, läbimõeldud otsuseid, kogemuste talletamist ja isegi riski. Tänases ülekuumenenud maailmas võivad looduskatastroofid hoobilt põrmustada maainimeste töö tulemused ja saagi. Selle taustal tuleb imeks panna, et nad pole alla andnud ning jätkavad ikka hoole ja armastusega oma tööd. Küllap on siin tegemist erilise kutsumusega, sügava armastusega maa vastu.

Mille eest olla tänulik?

Traditsiooniline tänupüha, mida me Kanadas tähistame eeloleval nädalavahetusel, peaks ka meie, linnainimeste mõtted suunama tänulikkuse radadele.

Olles tänulikud toidu eest, ei tohiks me unustada neid tuhandeid õnnelikke momente, mida oleme möödunud aasta jooksul läbi elanud. Psühholoogid ei soovita keskenduda negatiivsele – sellele, mida meil pole ja mida me nii kangesti endale tahaksime, vaid näha avatud silmadega kõike väärtuslikku, mida me juba omame: kodu, sugulasi-sõpru, ilusat loodust, vabadust, tervist, võhivõõra inimese sõbralikku naeratust jne, jne.

Ära jää üksnes tarbijaks!

Me oleme liiga palju harjunud võtma, kulutama ja raiskama. Kui palju oleme valmis endast andma, teistega jagama seda, mis meil on? Tänulikkusega peaks kaasnema soov tegutseda.

Ehatarel on suuri probleeme uute vabatahtlike leidmisega. Praeguseks on jõutud olukorda, kus sealsed tragimad ja tervemad elanikud aitavad endast põduramaid. Sellest tõuseb muidugi kahepoolne kasu – aitaja tunneb ise rahuldust (ta on kellelegi vajalik), rääkimata aidatavast. Aga meie ühiskonnas on ju arvestataval määral varasele pensionile jäänuid, kes võiksid ehatarelastele oma sõbrakäe ulatada. Vanurid on rõõmsad, kui leiavad kedagi, kes lihtsalt kuulaks nende mälestusi või muresid. Muidugi pole kõigil selleks soovi ega kutsumust, aga proovida võiks sellegipoolest!

Ajakirjanik Laura Morales kirjeldab 24. septembri Miami Heraldis, kuidas kaheksale perekonnale anti hiljuti üle uued majad – ehkki eriliste luksusteta ja üsna väikesed, tegid need uutele elanikele tohutut rõõmu. Elamud valmisid põhiliselt vabatahtlike töö tulemusena nn Habitat programmi raames. Üks ehitaja ütles, et sai oma 250-tunnise tööpanuse eest täiesti piisava tasu ühe väikese tüdruku tänulikust naeratusest ja sõnadest: „Oh, see maja on nagu taevas, ei – nagu muinasjutuloss!“

Tänupüha kui sild

Läänemaa praost Tiit Salumäe, kes möödunud aastal viibis Vancouveris, kirjutas oma päevakohases artiklis: „Lõikustänupüha on omalaadne sild kaasaegse tehnoajastu ja muistse agraarmaailma vahel. Võibolla just lõikuse aeg tuletab meelde kodumaa kauneid põldusid, mis septembris 1944 maha jäid. /…/ Lahkudes tuli jätta juba valminud viljad ja kaunid ning armsad kodud teadmata kellele ja teadmata kui kauaks. Mitmetes teie kodudes olen näinud kauneid maale kodumaa põldudest ja külavaheteest. Eks see igatsus koduste viljapõldude järele on ju kandnud kõik need aastakümned võõrsil ja andnud jõudu edasi elada.

Aga uus põlvkond kasvab peale ja nendel on omad mõtted. Paljud noored ei tea midagi kodupõllult lõigatud rukkist küpsetatud leivast ega ole tundnud koduköögi lõhna, kui värske leib võetakse ahjust välja…“

Väärib imetlust, et meie hulgas on veel perenaisi, kes võtavad vaevaks kodus maitsvat eesti rukkileiba küpsetada. Nende lapsed ja lapselapsed on harjunud värske leiva lõhnaga ja oskavad seda hinnata.

Toronto eesti kooli õpilastele avanenud võimalus osaleda möödunud suvel Tallinnas laulupeol ja reisida Eesti erinevates paikades oli paljudele silmiavavaks elamuseks. Nad nägid muu hulgas oma silmaga ka Eestimaa põlde ja maaelu.

Praost Salumäe kutsus lugejat enda jaoks lahti mõtestama kolmnurka „Jumal-loodus-inimene“, rõhutades, et lõikustänupüha pole mitte ainult tunnete püha; andmise ja jagamise temaatika peaksid tema sõnul olema selle tähtpäeva lahutamatu osaks.

Seda võiksime kõik meeles pidada, kui istume järgmisel esmaspäeval rikkalikult kaetud õhtusöögi lauda koos oma lähedastega.

Märkmed: