Globaalne majanduskriis on muu hulgas teravdanud ka tervishoiu rahastamise probleeme, olgu siis superriigis USAs, väikeses Eestis või ka siin, Kanadas.

Ehkki kanadalased kipuvad nurisema oma (suuremalt jaolt tasuta) arstiabi üle, peaksid nad selle eest hoopis tänulikud olema. Siinsed tervisekindlustuse paketid pakuvad suhteliselt soodsate hindadega lisaabi ehk erakindlustust ka seal, kus riigi rahakott jääb suletuks. See peaks ameeriklastele selgitama, et riiklik ja erakindlustus võivad meditsiini vallas sõbralikult käsikäes kõndida.

Mõnede arvates on siinne tervishoiusüsteem läbipaistmatu ja patsiendivaenulik. Need, kellel on võimalik olnud kasutada ka lõunanaabrite meditsiiniteenuseid, kinnitavad, et sealne arstiabi on märgatavalt parem.

Üks kandalanna kukkus möödunud talvel Bostoni libedal kõnniteel ja murdis jalaluu. Ta toimetati kiiresti haiglasse, kuid arsti asemel lähenes talle kõigepealt sülearvutiga haigla ametnik, küsides nõudlikult, kuidas kavatseb ta maksta osutatava meditsiinilise teeninduse eest. Hiljem esitatud arve mõnetunnise haiglas viibimise eest oli ligi 10.000 dollarit, sisaldades haiglasse toimetamise, läbivaatuse, röntgeni ja kipsipaneku kulusid. Õnneks kattis selle summa kuldse Visa-kaardiga hangitud kindlustus. Siit õppetund – Kanadast pole mõtet lahkuda ilma tervisekindlustust omamata.

On ka üllatav, et paljukiidetud USA tervishoiusüsteemis on vastsündinute suremus 40% kõrgem kui siin. Nii et kõik on suhteline.

Aga Euroopa tervishoiusüsteemidele jäävad mõlemad alla – nii USA kui Kanada omad, kinnitab analüütik Ben Eisen. Ta viitab seejuures Frontier Centre’i uuringule, mille kohaselt Kanada arstiabi olevat kehvem mitte ainult Euroopa suurriikide, vaid ka väikeste Ida-Euroopa maade (nt Eesti ja Slovakkia) omast.

Kaalul on palju, õieti kõik

Tervishoiureformi menetlemine, mis on USAs kujunenud president Barack Obama administratsiooni au- ja võtmeküsimuseks, läheb üle kivide ja kändude. Kompromissi on raske või isegi võimatu leida. Kui ligi triljoni dollari suurune tervishoiureformi pakett õnnestub USA seadusandlikes instantsides läbi suruda, oleks see vaatlejate hinnangul president Obamale tohutu ajalooline saavutus. Kui mitte, kaotab ta arvatavasti oma moraalse autoriteedi demokraatidest parteikaaslaste silmis ja küllap kahjustaks see ka ta mainet valijate seas.

Ühendriikides on uute seaduste vastuvõtmiseks vaja kolme instantsi – esindajatekoja, senati ja presidendi – heakskiitu. Seda pole aga alati kerge saavutada, eriti kõnealuse tervishoiureformi puhul. Kaalukeeleks on siin ka poliitilised muutused USA senatis seoses vabariiklase Scott Brown’i hiljutise valimisvõiduga Massachusettsi valimistel, millega demokraadid kaotasid senatis tervishoiusüsteemi rakendamiseks väga vajaliku 60nda hääle.

10 aastale kavandatud $1-triljoniline programm plaanitakse katta peamiselt elanikkonna maksude tõstmise, uute maksude kehtestamisega tervishoiutööstusele ja valitsusepoolsete tervishoiuteenuste kärbetega vanemaealistele. Kellele sellised abinõud meeldiksid?
Presidendi sõnul pakuks kavandatav reform katet 31 miljonile ameeriklasele, kellel praegu igasugune tervisekindlustus puudub.

Ehkki Obama pole jätnud kasutamata ühtki võimalust oma tervishoiureformi propageerimiseks, suhtuvad paljud ameeriklased sellesse umbusklikult, sest nende järglastel tuleb ju kunagi kinni maksta reformi tohutud kulud. Probleemiks on ka tervisekindlustuse sunduslikkus.

Obama on kutsunud seadusandjaid ilmutama poliitilist julgust selle küsimuse hääletamisel ning mitte laskma käest ajaloolist võimalust tervisekindlustuse olukorra parandamiseks USAs.

President sooviks, et seadus saaks Kongressi heakskiidu enne 18. märtsi, mil ta ise läheb visiidile Indoneesiasse ja Austraaliasse. Praegu pole aga kindel, kas kõik demokraadidki on valmis seda toetama, rääkimata siis vabariiklastest.

Eesti tervishoiusüsteemi probleemid

Kuidas tagada tervishoiusüsteemi adekvaatne finantseerimine ja meditsiiniteenuste kättesaadavus kõigile ühiskonna liikmetele? Selle üle juureldakse viimasel ajal ka Eestis, kus asjatundjate arvates tuleks praegust, sotsiaalmaksu laekumisest sõltuvat rahastamissüsteemi muuta.

Postimehe 5. märtsi juhtkirjas pealkirjaga „Tervishoiu senine rahastamine pole jätkusuutlik“ vihjatakse WHO äsjasele süngele prognoosile, et Eesti tervishoiusüsteemi ähvardab 10 aasta pärast kokkuvarisemine.

Juhtkirjas leitakse, et tervishoiu rahastamine sotsiaalmaksu kaudu oli omal ajal kindlasti õige otsus, mis kaitses arstiabi riigieelarveliste tuulte eest ja pakkus meditsiiniteenuste kasutajatele turvalisust. Mitte aga enam, sest ikka veel kestev majanduskriis ning töötusest ja palkade vähenemisest tingitud sotsiaalmaksu laekumise vähenemine on haigekassa rahasid tublisti kahandanud, mistõttu vajatakse nüüd riigipoolset abi. Aga riigil on praegu endalgi raha vähe ja taskud tühjad. Üha enam räägitakse sellest, et patsiendid peaksid ise oma meditsiinikulutused kinni maksma.

Uudse ideena pakutakse välja nn ravikindlustuskonto loomist igale Eesti elanikule, kuhu nad ise teeksid sissemakseid alates 18. eluaastast, ja kuhu laekuksid maksed ka tööandjalt ja riigilt.
Praegu maksab haigekassa inimese meditsiinikulud kinni, kindlustatul endal pole seetõttu mingit huvi sotsiaalmaksust laekunud vahendeid säästlikult kasutada. Aga kui endal tuleb maksta?

Pole vist inimest, kel kunagi poleks vaja läinud arstiabi. Seega on ka tervishoiu rahastamine ülimalt tähtis ja puudutab meid kõiki.

Märkmed: