Kommentaar: Suve lävel
Arvamus 30 May 2008 Vello HelkEWR
    Trüki   E-post   FB     
Kevadel ärkab loodus talveunest ja jätkab suvel teed sügise poole arenguga, mis toob kaasa uusi probleeme. Vanad pole nagunii kuhugi kadunud. Elame olevikus mineviku kogemuste ja tuleviku lootustega.

Üks Eesti kolleeg soovis minu kui ajaloolase arvamust ajaloo arengu kohta. Kirjutasin muuseas, et üldmulje on pessimistlik, sest kõikides maailma süsteemides on areng võrreldav viitsütikuga pommiga, mis varem või hiljem põhjustab suuri muudatusi, ka allakäiku ja hävingut; asendamist teiste süsteemidega, mille kohta kehtivad samad reeglid. Kolleeg lisas, et üks kaasaega kõige enam mõjutama hakkav küsimus on energeetika. Kui siin asub iga riik arendama oma liini, siis varem või hiljem kutsub see esile kollapsi. Energiakriisi ei saa lahendada vaid iseenese heaolule mõeldes, see oleks ajutine lahendus ja leevendus ehk probleemi hetkeline lükkamine kaugusesse. Ühtse organi (mida majandus kahtlemata on) vereringe turgutamist doonorverega, mis võib nakkushaigusi põhjustada, ei saa lugeda probleemi lahenduseks. Poliitilised probleemid tekivad enamasti ikkagi siis, kui majandus hakkab kusagilt lonkama. Kui see on pelgalt esteetilist laadi liipamine ja valu ei valmista, siis pole suuremat häda. Kui see hakkab juba valmistama valu ja vaevusi, siis… Kaasajal ei taheta seda tavaliselt näha ega tunnistada. TUNAs ilmunud meenutustes mainisin, kuidas Taanis ei oldud nõus minu väitega, et nii, nagu teised impeeriumid, variseb ka N. Liit varem või hiljem kokku. Sain õnneks seda ise näha, mitmed kriitikud on hiljem eksitust möönnud.

Eestis ennustavad tulevikku mitmed endised teadusliku kommunismi õppejõud, kes nimetavad ennast nüüd sotsiaalteadlasteks. Nad teavad hästi, et kommunism oli ju ka kauge tulevikuvisioon. Mis sellest, et utoopiline ja kättesaamatu. USA-s ennustavad veel osalt endised kremnoloogid, kes isegi aasta enne N. Liidu sisulist kokkuvarisemist ei suutnud seda ette näha.

Makroajaloo arengu pessimismist põgenesin Eesti mikroajaloo hädavajaliku optimismi juurde. Minu arvates peame täitma oma maapealsed aastad millegagi, mis annab jõudu ja julgust eksistentsiks. Surm kuulub elu juurde ja häving on inimkonna mitmesuguste arengusuunade saatuseks. Seepärast on tähtis lähtuda kehtivast olukorrast ja saavutada võimalikult paremaid tulemusi mitte ainult egoistlikult endale, vaid ka sellele ühiskonnale, mille osaks me oleme. Oma elu aktiivsetel aastatel ei mõtle me loomulikult kogu aeg surmale. Pole ka vaja panna rõhku pessimistlikule ennustusele, et eestlased hävivad kord nagu paljud teisedki iseseisvad rahvad, vaid hoopis sellele, kuidas praegu säilitada eestlust ja eestlasi, mis lükkaks ju selle musta tuleviku edasi.

Kehtivast olukorrast tuleb lähtuda ka ajaloos. Mitme kommenteerija arvates tõi Eestile esimest korda vabaduse suur Lenin, teist korda tema õpilane väike Rüütel. Aga kes võttis vahepeal Eesti vabaduse? Mõnele ajaloolasele on tähtsam rõhutada, et seda ei võetudki, anti lihtsalt ära. Kas ka kingiti tagasi 1991. aastal? Unustatakse Eesti presidendi ametikett. Vabadust ei saa anda üks või teine isik. Selle võivad esile kutsuda poliitilistes süsteemides esilekerkinud mõranemised. Kui üks või teine rahvas on valmis tekkinud situatsiooni oma huvides ära kasutama, siis kujunebki soodne võimalus püüdluste realiseerimiseks. Need mõranemised olid nii 1918. kui ka 1991. aastal.

Rahvarinde 20. aastapäeva puhul ventileeriti mitmesuguseid teooriaid selle tekkimisest, eesmärkidest ja tulemustest. On üksteisele vastukäivaid oletusi ja järeldusi. Sellega haakub üks üle kahe aasta vanune (11.02.2006) kommentaar, pealkirjaga „Eesti iseseisvumise fundamenta“: „80-ndate teisel poolel ilmus kvaliteetajakirjas Eesti Kommunist artikkel „Lääne imperialistide ja nende käsilaste salasepitsused Balti liiduvabariikides“, kus artikli autor, tagasihoidlik teadusemees plaanikomiteest, andis vitsa ja vatti nõukogudevastasele elemendile, kelle hulgas olid tooniandvaks osaks kriminaalkorras karistatud isikud, kes oma hullusehoos lõugasid kusagil Hirvepargi trepijalamil ja nõudsid Molotov-Ribbentropi pakti olematute salaprotokollide avalikustamist. See eesti kõrgteaduse tippteos sai fundamentaalseks aluseks järgnenud sündmustele, mis lõppkokkuvõtes viisidki N. Liidu lagunemisele ning Eesti taasiseseisvumisele.“

N. Liit oleks aga lagunenud ka ilma eestlastest kommunistide „sisemise õõnestamiseta“. Majanduslik olukord määras tolle diktatuuri lõppema igal juhul. Oli vaid aja küsimus. Ja mitte ei olnud need seltsimehed midagi kukutamas, vaid olude sunnil lõppsirgel rahva tahtega kaasa minemas – pigem ehk nii. See oli nende ainus võimalus, sest mis oleks neist saanud vastasel juhul? Tulemusega võivad nad ju rahule jääda.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus